Tööandjate keskliidu volikogu liikme Taavi Veskimägi sõnul läks kriis Eestis liiga valutult selleks, et oleks tehtud struktuurseid muudatusi, nende vajadusele püüab manifest nüüd tähelepanu juhtida.

Kas tööandjate manifestis on pigem arutluspunktid ühiskonnale või näitavad need seda, kuhu riik peaks tööandjate arvates nelja aasta pärast kindlasti jõudma?

Meil on parlamentaarne riik ja parlamendil on lõpp-pädevus seada Eesti riigile sihte, kuhu riik peab jõudma. Manifest on tööandjate sisend sellesse debatti. Ühiskonnas on olnud õigustatult üleval jutt stagnatsioonist ja maad võtvast mõttelaiskusest, sihtide kadumisest, siis tööandjate keskliit, pakkus lähtuvalt enda liikmete maailma käsitlusest välja arutelupunktid erakondadele, täidesaatvale riigivõimule, riigikogule, et kui hakatakse uusi sihte formuleerima, mõeldaks ka tavapärasest mõttemudelist väljaspool. Struktuursed reformid, millest aastaid räägitud, on jätkuvalt aktuaalsed, kuigi surutis on justkui vähemalt emotsionaalsetest kategooriates taandumas. Meil läks hästi, meie heaolu vähenes potentsiaalse riskiga võrreldes, mis oli üleval paar aastat tagasi, oluliselt vähem. Halb külg oli aga selles, et kriis ei andnud tõuget põhimõttelisteks struktuurseteks muutusteks ühiskonnas. Eesti peab oluliselt rahvusvahelisemaks muutuma, muutuma orgaaniliseks osaks globaalsetest võrkudest, mis saab juhtuda ainult kui me ise muutume ja Eestisse asuma elama mujalt avatud maailmavaate ja mõtteviisiga inimesi.

Kas üks meede rahvusvahelisemaks muutumiseks on siis manifestis pakutud võõrtöölised?

Enamik inimesi maakeral elab väljas pool Euroopa Liitu. Meie mõtteviis olnud arusaadavalt väga EL-i keskne, aga peame endale aru andma, et palju arengut ja võimalusi on väljaspool. Meil ei ole mõtet püüelda olla globaalses konkurentsis kõige aeglasemalt liikuva rongi keskmine vagun. Näiteks me võiksime võimaldada ka kolmandate riikide tudengitel Eesti riigieelarvelistel kohtadel õppida, et nad seoksid ka oma töömehepõlve Eestiga. Just selliselt tuleb tuua sisse uusi „ajusid“ ja meie arengupotentsiaali suurendada.

Aga kui räägime kõrghariduse tasuliseks muutmisest, kas siis ei jäta me Eestile negatiivselt märki välistudengite silmis?

Osaline õppemaks ei saa olla muidugi eraldiseisev meede, see saab tulla toekamate õppelaenude ja -toetuste süsteemiga koos. Osaline õppemaks käsitleb kõiki tudengeid võrdsemalt, kus täna umbes pooled õpivad oma ja pooled riigieelarve raha eest. Riigieelarveliste kohtade tellimine on üsna subjektiivne, see ei põhine väga täpsel analüüsil. Seega pigem omaosalus peab suurenema ja hilisem omaosaluse kompenseerimine sõltub juba sellest kuhu tööle asud.

Kas toetusstreigid on nii suur mure vähestreikivas Eestis, et need peaks keelama?

Meie nägemuses tuleks asja vaadata sektorite kaupa – kus tegelikult oleks hädavajalik streigikeeldu rakendada, kus mitte. Osad ettevõtted on toetusstreigi puudusi omal nahal tundunud ja sealt ka see vajadus. Kui tüli on ühes majandusharus, streik aga teises, siis mida viimase tööandja peab tegema? Kas toetusstreik ei kuulu mitte teise majandusmudeli ajajärku, kus toetusstreigil oli töötajate suure solidaarsuse näitamise tähendus. Meil ilmselt sellist võitlevat sotsialismi Eesti vast vaja ei ole. Tänane majandusstruktuur on komplitseeritum ja toetusstreik selliselt on pigem jäänuk, sel ei ole täna enam loogilist kohta eesti ühiskonnas.

Manifest on saanud võimsat vastukaja. millist reaktsiooni te algselt ootasite?

Kui arutelu läks käima, siis see on positiivne, kõige hullem oleks vaikiv mõmin, mis oleks lihtsalt sumbunud. Arutelu on vaja ja on loomulik, et ühed arvavad ühtmoodi, teised teismoodi. Eelmises manifestis tekitasid mitmed asjad väga aktiivset vastureaktsiooni esialgu aga ometigi on tänaseks tehtud. Kui uuest manifestist kolm-neli kriitilist struktuurset ideed võetakse pardale, on manifest igati oma rolli täitnud.

Allikas: Eesti Päevaleht