Rahandusminister Jürgen Ligi ütles Eesti Päevalehe arvamustoimetajale Mikk Salule antud intervjuus, et suured kärped on lõpetatud, kuid palgakasvu ei maksa lähiajal oodata. Krooni kurss on aga kindel.

Nüüd on kindel, et Eesti saab euroala liikmeks. Aga viimased pool aastat on olnud palju umbusku euroala tuleviku suhtes. Kas euroala üldse jääb püsima?

See on paradoks ja halb ajastus, et meie pidu rikutakse. Aga meie jaoks on euro olemas niikuinii. Kui euro kurss kõigub, kõigume meie kaasa. Kaupleme eurodes, laename eurodes ja varjatult maksame seda (euro)kulu kogu aeg mingite pangateenuste ja ostude kaudu.

Me ei kaota eurost mitte kui midagi, välja arvatud armsa rahasümboli. Me ei kaota aktiivset rahanduspoliitikat. Meil pole seda kunagi olnudki.

Enamik maailma riike siiski teeb seda.

Paljud teevad näiliselt. Nad sõltuvad ikkagi suurtest valuutadest. Suured valuutad teevad ilma ja miljonilised rahvad ei aja oma rahapoliitikat. Meie majandus on hästi väetike oma mahult ja hästi avatud. Pole mõtet ette kujutada, et me siin juhime rahamassi keskpanga kaudu.

Mida arvate euroala kriisist? On see võlaprobleem?

Seda probleemi on pikka aega ignoreeritud. Ühes Euroopa servas küll, kuid ka keskeltläbi. Võlad on läinud üle piiri ja see on suur ahistus. See istub mõnes riigis ikkagi väga mehiselt eelarvetes sees.

Võlaprobleem on tõesti väga suur, aga on ka liigoptimistlikud ja lopsakad sotsiaalprogrammid. Vananev rahvastik. Ja liiga jäik tööturg. Need on põhilised probleemid Euroopas.

Kas pole asi ka selles, et väga erineva struktuuriga majandused on ühe mütsi alla pandud? Jah, Kreeka tõepoolest rikkus reegleid, kuid Hispaania mitte. Hispaania pidas Maastrichti kriteeriumidest kuni lõpuni kinni. Paljud ökonomistid ütlevad lihtsalt, et euro tugevus (vahetuskurss) lihtsalt ei sobi Hispaania majandusele.

Mis see tähendab, et ei sobi? Kohanemine tähendabki seda, et pole mõtet oma elatustaset üleval hoida riiklike laenudega.

Jah, ka see on fundamentaalne probleem: kas liiga suurt territooriumi ei suruta ühe rahapoliitika sisse? Aga fundamentaalne probleem on ka see poliitiline otsus, et kui igaühel oleks oma valuuta ja kõik jookseksid võidu, kes ja kui palju devalveerib – see oleks kaos.

Te olete sellele küll juba kümme korda vastanud, aga ikkagi: Eesti krooni ja euro vahetuskurss. Mis tuleb?

Aga kui seekord jätaks vastamata? Põnevam oleks… Ega neile, kes siiani pole uskunud, pole mõtet üle korrata.

Midagi pole teha. Inimesed muretsevad.

Aga see on nende teha. Minu sõnad ei aita. Kas te kujutate ette, et ma julgeks Eestisse tagasi tulla kui ma 13. juulil teataks, et vahetuskurss ei ole 15,6466. Et me siin mõtlesime, et teeme odavamalt…

Kas ma näen enesetapjana välja? Kusjuures mitte keegi pole kuskil seda teemat isegi tõstatanud. Kogu meie majandus kohaneb praeguse kursi järgi ja oleks äärmisel tobe seda muuta. Siin pole üldse teemat. 15,6466.  See on see kurss.

Kas te ise osalete kursihääletusel?

Muidugi.

Põhimõtteliselt on teil ka vetohääl?

Jah.

Millal pensionid taas kasvama hakkavad? Millal õpetajate palgad tõusevad? Millal arstide palgad tõusevad?

Siis, kui paremini teenima hakkame.

Kas aastal 2011?

2011 ootame 4% majanduskasvu, aga mitte sama kiiret maksulaekumiste kasvu. Samal ajal taastub teine pensionisammas. Hakkame seda kinni maksma. Mõned kriisiaegsed meetmed on ka lühiajalised, näiteks dividendide võtmine.

Niisiis: dividendid vähenevad, maksulaekumised tulevad, teine sammas tuleb juurde, teatud kulud kasvavad automaatselt. Nii et 2011. aasta eelarve väga lihtne ei ole…

Ma loen sellest vastusest välja, et 2011 õpetajatel või arstidel palgatõusu ei maksa loota.

Ei maksa. Oleme ka sellega rahul, et langus on lõppenud ja lakume natuke aega haavu.

Kas aga kärpimist neis valdkondades on ette näha?

Ei ole, tõesti ei ole. Tundlikke kärpimisi pole näha, need on ära tehtud. Palju sõltub muidugi sellest, kui kiiresti tööhõive taastub. Ei ole hea, kui väga kiiresti taastub, siis pole struktuursed paranemised olnud põhjalikud…

Ühelt poolt nagu võiks Eestit kiita, aga näiteks majandusteadlane Paul Krugman on kirjutanud midagi sellelaadset, et te olete siin kõrbe loonud. 25% teie majandus väiksem, ligi 20% on tööpuudus, mida siin kiidelda on?

Mis riigist ta räägib?

Ilmselt räägib ta Baltikumist tervikuna…

Olles midagi kuulnud Lätist. Nad pole kunagi pannud ennast meie sussidesse. Krugman on üks kõige prominentsemaid analüütikuid üldse, aga et ta midagi Eestist teaks või tajuks Eesti probleeme, seda ei maksa oodata.

Me oleme hoopis teises positsioonis. USA võib lubada endale üle 10% defitsiite, sajale lähenevat võlakoormat. USA võib trükkida raha juurde. Tohutu lõtv rahapoliitika ja tohutud võimalused selle rahapoliitika tagajärgi muule maailmale lahustada. Ühelt poolt ollakse maailmamajanduse vedur, teisalt jälle probleemid, mis lõdva rahapoliitikaga tulevad, ei jää ainult USA riiki, vaid määritakse laiali.

USA jagab oma muresid. Meil pole kellegagi oma muret jagada. Saame kogu mure endale ja mitmekordselt tagasi. Kaotame igasugused võimalused, kui teeksime lõtva rahapoliitikat. Kui Eesti trükiks samamoodi raha, ei oleks me selline nagu Ameerika, oleksime pigem kusagil Aafrikas, kus enam ei jõutud kotiga raha kaasas kanda.

Kuidas saaks riigi sotsiaaltoetusi ümber korraldada? Olete toonud näiteks, et teie lapsed ei vaja riigilt saadavat raha.

Ei vaja jah.

Kümme aastat on räägitud vajaduspõhistest sotsiaaltoetustest. Ega kuhugi jõutud ole?

Poliitiline protsess ongi selline, et terve mõistus ei jää peale. Kui sa mõtled, et laps peab saama tasuta toitu, siis mõni arvab, et see on hariduse põhiküsimus. Mina ütlen, et minu laps ei vaja seda. Minul on piinlik seda võtta. Mina omal ajal ei saanud tasuta. Sotsialismi ajal ka ei saanud tasuta.

Keegi kindlasti hüüab nüüd, et laste pealt kokkuhoid – kuidas see võimalik on!? Tunnistame lihtsalt, et laps on eelkõige vanema vastutus ja seal, kus me lapsele tõesti massiivselt peale maksame, on teatud teenused: haridus, tervishoid, kooliväline tegevus. Aga söök ja riie… Enamik vanemaid, maksumaksjad, peaksid selle valiku ise tegema.

Aga see on ainult üks näide. Vaatame ka 300-kroonist lastetoetust, see ei ole hädavajalik. Kui hakatakse uurima tema väärtust, selgub, et reaalväärtus on väga tagasihoidlik.

Mis näiteid võiksite veel mittevajaduspõhistest toetustest tuua?

Kõik maksuerandid on mittevajaduspõhised. Praegu on nii, et kes rohkem tarbib ja rohkem teenib, saab rohkem. Eluasemelaenu intressid ja suur retoorika koduomanikest tähendab seda, et kõige jõukam seltskond võtab praktiliselt kõik endale. Vaesed ei saa midagi. Sinna läheb suur raha. Näiteks 2008. aasta seis oli selline, et toimetulekutoetus ja töötu abiraha olid kokku väiksemad kui koduomanike toetamine ehk siis buumiajal jõukatele raha jagamine. Ja läheb siiamaani.

Kas peate mittevajalike erandite all silmas ka käibemaksusoodustusi?

Jah. Maksusoodustused on korruptsiooniohtlik olukord. See on äärmiselt kallis viis poliitikutel populaarsust koguda. Samas ei ole neil sotsiaalset põhjendust, kuna premeeritakse neid, kes tarbivad rohkem ja kallimaid kaupu. Ei ole ka majanduslikku põhjendust.

Maksuerandid on seletatavad ravimite puhul. See on kontrollitud kasutusega kaup ja suuresti riigi kulu niikuinii. Ja mingil määral ka turismi puhul, sest seal on tegemist ekspordiga ja eksport definitsiooni järgi ongi 0-määraga, nii et seal on alandatud määr arusaadav.

Aga öelda, et me siin toetame, vabandust, aga ajakirjandust, siis see tähendab, et toetame Õhtulehte, Äripäeva ja Sirpi ühtemoodi ning raamatuid, horoskoopi ning „Tõde ja õigust” võrdselt. See ei ole loogiline. See on väga kulukas ja sotsiaalselt täiesti valesti suunatud raha.

Teoorias võib ju olla, et ajakirjandusel ei peaks olema maksusoodustust, aga ma ei kujuta ette kuidas seda praktikas teha – majanduskriisi ajal on ajakirjandus väga pihta saanud.

Aga sellevõrra on sotsiaalpoliitika võimalused väiksemad. Põhimõtteliselt on ikka nii, et rohkem ja kallima kauba tarbijad saavad soodustusi. See ei ole sotsiaalpoliitika.

Kui palju riigi raha ajakirjanduse maksusoodustuse taga üldse on?

See on printsiibi küsimus. See on korruptsiooniohtlik olukord, kus alati on võimalik tulla uue ettepanekuga. Ja kogu aeg ka tullakse ettepanekutega, et näe kellelgi juba on soodustus.

Et erandid loovad pretsedente. Põllumehed tahavad erandeid elektriaktsiisile, rohelised teavad, et tahaks ökomajadele. Ja nii see läheb?

Absoluutselt. See on Pandora laegas, mida üritatakse sulgeda ka Euroopa tasandil. Käibemaks peaks olema neutraalne maks, mida võetakse kaubast sõltumata, ja mitte nuputama, kellele võiks eeliseid teha. Nii on ta ka mõeldud, lihtsalt need ajaloolised privileegid, mis eri riikides on, need on väga visad kaduma.

Samas ma tahan öelda, et lähiaegadel pole neil teemadel tulemas ühtegi uudist. Nii et ei maksa valesti aru saada. Veel kord üle korrates – maksude tõstmist kavas pole. Erandite kallale ma hea meelega läheks, aga pole jõudu. Rahandusministril pole poliitilist toetust.

Valitsuskoalitsiooni sees selles osas toetust pole?

Ei ole. Iga haruminister küsib endale eelistusi. Tõrjun põllumajandusministri maksusoodustusi juba teist päeva (intervjuu toimus eelmisel nädalal – toim). Väide on neil siis selles, et põllumajanduskile ikkagi pole kile. Pole pakend. Ja lisaks, eile küsis põllumajandusminister põllumeestele elektriaktsiisi vabastust. Täiesti naeruväärne. Eesti poliitikaga vastuvoolu minev printsiip, mis tahab teenida kitsaid grupihuve maksusüsteemi õõnestamise läbi.

Kas on olemas ka mingeid realistlikke võimalusi, et maksud lähiaastatel kusagil ka langevad? Isegi need, kes muidu ei pruugi Reformierakonna poliitikat armastada, möönavad et tööjõumaksud on Eestis liiga kõrged.

Ühelt poolt olen nõus, et tööjõu maksukoormus on liiga kõrge, kuid tavaliselt on nii, et need, kes sellel teemal sõna võtavad, jätavad võrdlustest välja teiste riikide varjatud maksukoormuse – need on igasugused sissemaksed kuhugi fondidesse.

Konkurentsivõime poolest oleks vajalik tööjõumakse alandada ja sotsiaalses mõttes on tööjõu maksuvaba miinimum arusaadav, aga majanduslikus mõttes on kriitiline tegelikult ülempiir. Väga head spetsialistid – nende puhul täisrauaga sotsiaalmaks pole mõeldav – nad ei saa kunagi osa sellest, mis nad sisse maksavad. Sotsiaalmaksu lagi on üks teema, mille püüame ära otsustada.

Üks asi on arusaamine, aga ma küsisin just poliitiliste võimaluste kohta: kas maksulangetusi tuleb?

Ega neid võimalusi ei paista. Eelkõige jääb eelarve puhul kõneks kokkuhoid. Tööjõu osas tahame maksukoormust alandada ja see on üks arutelu koht, aga see ei lahene enne valimisi.

Need on valulikud asjad. Ohjeldamatu demagoogia valdkond. Ma arvan, et ka Euroopa tasandi maksumuudatused võiksid veidi settida, et ka meile jõuaksid need pärale, et tarbimise maksustamine on mõistlikum kui tööjõu maksustamine. Tavaliselt aga tekib sellel kohal kohe hüsteeria, et vaesed maksavad rohkem.

Tarbimise maksustamine on trend. See on majandusele süütu trend. Mis on majandusele hea, on tavaliselt palju kriitilisem küsimus vaestele kui rikastele, kes niigi hakkama saavad. Selles mõttes on sotsiaaldemokraadid hästi vildakad. Nemad vaatavad asja staatiliselt, kellelt võtta ja kellele anda. Kui sa lähed võtma valest kohast, siis nendelt, kellel on vähe, võtad viimase. Võtad töökoha.

Öeldakse ka, et igasugused käibemaksu tõusud mõjuvad vaestele rohkem.

Jah, kui sa staatiliselt vaatad, siis võiks niimoodi arvata, aga tarbimine on tarbimine. Loodus on loodus. Vaesele on väga tähtis see, mis on majandusele vähem koormav. Ta ei näe seda, et sotsiaal- ja tulumaks on tema enda maks ja kui sinna maksukoormus panna, seda suurema tõenäosusega kaotab ta töö. Tarbimine on samas asi, mida inimesed saavad ise natuke juhtida. Tulu- ja sotsiaalmaksu maksab raamatupidaja ja töötaja ei saa sellest aru, et ka see on töökoha hind.

Riigipoolne panus pensionisambasse – kas see tuleb tagasi?

See tuleb vääramatult tagasi.

Kas see (makse peatamine nii lühikeseks ajaks) oli õige või totter otsus?

Ei olnud totter. Mina ei olnud selle idee autor, aga kiidan eelkäijat, et ta julges selle ettepanekuga (peatada sissemaksed) välja tulla. Selle taastamise suhtes on küll probleeme, need 6 ja 3, siin on keerulised skeemid. Mina oleksin kompenseerimise ära jätnud. Selle kallal veel ägame. Tulevikus ägame.

Samal ajal peatamine kui sundsäästmise ärakaotamine oli mõistlik. Aga ei saa hakata kriisi hiljem kompenseerida. Kompromissina kehvakene, aga see on otsustatud ja riik on selle lubaduse andnud.

Kas seda lubadust muuta ei saa?

Ei, see on nii kõva otsus. Mõjuks tõelise reetmisena. Inimesed on sellega harjunud. See teema ei tõuse. Tuleb kinni maksta.

Kas Eesti riik võiks mingil kujul hakata võlakirja emiteerima? Eesti Energia vajab raha. Saaremale tahetakse sild ehitada?

See on iga projekti puhul eraldi küsimus. Kas laen või omafinantseerimine, mis on puhul kasulikum. Energeetika väärib kahtlemata igasuguste võimaluste kaalumist. Võlakiri kui riigi võimalus on valitsuse jaoks laual, me pole aga riigikogult mandaati küsinud.

Aga Saaremaa sild?

Las kommenteerivad need, kes seda paremini teavad.

Mis seisus see Saaremaa silla asi üldse on?

Pole olemas. Kui viimati käisin, polnud veel olemas. Sild on muidugi mugav, aga see on nii mastaapne asi. See jutt algas kunagi minu poliitikukarjääri alguses ja suurusjärk oli siis miljard, nüüd on suurusjärk üle viie miljardi.

Meil ei tasu ennast väga palju mõelda suurte viaduktide ja kiirteede maailma. Meie rahvas on väike ja asustus on hõre. Iga asi nõuab rahulikku arvutamist.

Te ütlesite eespool, et üks kõige valemaid sotsiaalseid ümberjaotamisi on eluasemelaenude intresside maksuvabastus. Miks seda varem ära ei kaotatud? Miks näiteks poliitikud, sealhulgas ka Andrus Ansip, selle vastu olid?

Siin ma pean küll Ansipit kaitsma. Tema oli Reformierakonnas üks esimesi, kes kõige rohkem ja kõige valjemalt selle maksuvabastuse vastu rääkis. Mina just vaidlesin vastu, mitte põhimõtte vastu, aga selle vastu, et inimesed ei saa aru jne.

Minu mälu järgi oli küll nii, et kui mõned aastad tagasi Eesti Panga president mainis, et eluasemelaenu intressi maksuvabastuse võiks kaotada, siis Ansip vastas, et see võib olla õige idee, kuid praegu pole õige aeg…

Avalikkuse ees on poliitikud ettevaatlikumad, kuid võin öelda, et erakonna sees rääkis Ansip väga tugevalt selle idee kasuks.

Mida te arvasite loosungist „Viime Eesti 15 aastaga viie Euroopa jõukama riigi sekka”?

Ma ei arvanud sellest midagi.

Kui see loosung välja tuli, siis ma tegin arvutis päringu, kas see eesmärk on üleüldse statistiliseltki võimalik, ja mulle tundus, et ei ole.

Teoreetiliselt ta siiski oli võimalik. Jah, seal oli ka väikest nihverdamist. Näiteks kui seda lubadust arutati, siis oli ka küsimus, kas võtta arvesse Norra ja ?veits – nad on Euroopas, kuid mitte Euroopa Liidus. Aga mina ei pooldanud seda sellepärast, et see sõltub väga palju välistest teguritest, mida meie mõjutada ei saa.

Samas poliitika ja kampaania tegemine irdubki tihti inimestest ja reaalsusest. Ma mäletan seda, et tulen mööda linna ja vaatan, et Hanno Pevkur lubab plakatil „Parem palk kõigile!”. Mõtlesin, et näe, noor poliitik ja selline populistlik ütlemine! Jõudsin kaitseministeeriumi juurde ja seal olin ka ise samal plakatil.

Allikas: http://www.epl.ee/artikkel/579403