Alustad oma äri? Sel juhul oled sa määratud läbikukkumisele...  või ka mitte, arutleb juhtimisajakirja Director peatoimetaja Taivo Paju.

Möödunud sügisel see juhtuski. Mexx-i rõivafirma tõmbas tegevust koomale ning Tartu kaupluse juhataja Olvi Raie jäi tööta. Nüüd, pool aastat hiljem,  vaatab ta kõigele sellele päris rahulikult. Sest just töökaotus viis veendumuseni, et käes on aeg hakata töötama iseenese jaoks.
Praegu pingutavadki nad koos abikaasaga selle nimel, et avada ühes Lõuna-Eesti külakeses sügiseks üks mõnus toidukoht. Täpsemalt ei taha nad veel rääkida -  et mitte ära sõnada.

Ehkki tõtt öeldes on üsna vähe põhjust Olvit kadestada. Sest tema šansid, nii nagu ka igal teisel alustaval ettevõtjal, on kohutavalt nirud. On vana tõde, et esimeste paari aastaga läheb igast 10 alustavast firmast umbes 8 pankrotti.

Aga Olvil on parasjagu vedanud. Ta on üks neist 16 õnnelikust, kes enne jaanipäeva lõpetas Eesti kõige ebatavalisema ettevõtjakoolituse. Nimelt tõmbas Tartu ettevõtjate koolitaja Marju Unt kaasa ka mitmed kogenud ettevõtjad, kes aegade jooksul nii tulest kui veest läbi käinud.
 „Töötust ettevõtjaks tegutsevate ettevõtjate toel“ kursuse tähtsaim tulemus polnud mitte see, et kõik 16 valminud äriplaani kannatavad ilmselt auga välja Töötukassa starditoetuste saamise kadalipu. Kõvasti tähtsam on see isiklik ja väga usaldusväärne kontakt, mis juba kogenud ja alles esimesi samme tegevate ettevõtjate vahel tekkis. Need vanad kalad julgesid väga avameelselt rääkida, kuidas nad ise on oma kahtluste ja hirmudega võidelnud ning kuidas nad on paljude asjadega alt läinud. Ja kuidas nad on taas jalule tõusnud ning oma asja edasi ajanud. Eneseusk, mida sellised vestlused töötuks jäänud inimestesse süstisid, on kulda väärt. Nagu ka teadmine, et kui nad hätta jäävad, on neil keegi, kellelt nõu küsida.

Olen veendunud, et neil, kes selle kursuse läbisid,on märksa lihtsam  hoiduda kolme peamise ämbri eest, kus Eesti algajad ettevõtjad nii sageli kolistavad:
Esiteks usun, et need inimesed ei hakka hoidma oma pruuti pimedas luku taga: kõige tüüpilisem viga, mida me teeme, on oma äriidee saladuses hoidmine. See on kõige kahjulikum asi, mida äri alustamisel teha. Sest me kõik armastame iseendale valetada – kes rohkem, kes vähem, mistõttu vaikime maha oma äriidee nõrkused. Keegi usaldusväärne kõrvaltvaataja peab meid maa peale tooma.

Teiseks usun, et need inimesed ei muretse, et nende äriidee pole täiuslik. Tegelikult pole õnnestunud täiuslikku äriideed leida mitte kellelgi. Tulebki pihta hakata sellega, mis sul on, ja asja käigus hakkab idee oma elu elama.  Tavid jõudis kullamüügini pärast seda, kui oli aastaid valuutat vahetanud. Bussidega pakivedu sündis pärast seda, kui firma oli aastaid reisijaid vedanud. Üks asi viib teiseni.

Kolmandaks usun, et need inimesed ei upu vähetähtsasse jamasse.  Ilusad visiitkaardid, vilkuv koduleht ja edev kontor on muidugi toredad, aga neist on kordades tähtsam küsimus: mida mu klient  ikkagi tegelikult tahab? See on isegi tähtsam rahastajate otsimisest, sest kui idee on hea, tulevad nad ise sinu juurde.

Aga - last but not least: usun, et ei Olvi ega ka teised selle kursuse läbinud ei lase end heidutada õnnetust statistikast, kui palju firmasid ikkagi loojakarja läheb. Sest nad õppisid küsima suure pildi nägemiseks elutähtsa küsimust: „Miks ma seda kõike teen?“
Olvi et taha avada söögikohta mitte selleks, et seal pelgalt inimesed süüa saaksid. Hoopis selleks, et sinna toidukohta jõuaks selles külas kasvanud kartul ja porgand ning oma kiviahju leib. Et ühes külas hakkaks elu uuesti käima.
Ning sellisel firmal on päris palju lootust kestma jääda.

Allikas: Äripäev