Kas arve läheb firmale või eraisikule? Kas pole tuttav küsimus? Kui Euroopa Liidu direktiivid vahepeal „asja ära ei riku“, kuuleme alates 1. juunist seda küsimust veelgi sagedamini.

Tallina müügimaksu määruse viimane versioon näeb ette, et maksustatakse nn tavalisele inimesele (kes ei ole FIE) müüdud kaupu ja teenuseid, kuid ärikliendile müüdu osas maksukohustust ei teki.

Kujutame nüüd ette olukorda toidupoe kassas, kus klient teatab kassapidajale, et kauba ostjaks on „AS Eesti Energia“ või siis ütleb inimene oma tööandja nime. Kes tööl ei käi, võib näiteks öelda mõne muu esimesena meenuva teenusepakkuja (a´la EMT, Tele2, Elisa, Tallinna Vesi jne). Kuna kassapidajal reaalset kontrollivõimalust ei ole (ning tal puudub selleks ka sügavam huvi), pääsebki järjekordne korvitäis kaupa müügimaksust. Inimene võib ju tõepoolest osta kaupu või teenuseid näiteks oma tööandja jaoks ning selles pole midagi ebatavalist.

Müügimaksu määruse tekstist ei ole võimalik aru saada, kas lõplikud müügihinnad äri- ja eratarbijale peaksid olema erinevad või mitte. Kui lõpphind on sama, siis loomulikult puudub kliendil huvi eespool kirjeldatud mängu läbitegemisest. Küll aga võib tarbija täpsemast määratlemisest olla huvitatud kauba müüja või teenuse osutaja.

Suurel osal juhtudest pole ka maksuhalduril tagantjärgi võimalik kindlaks teha, missuguse kliendiga tegelikult tegemist oli.

Mis on loo moraal?

Tallinna müügimaks saab olema üks tõelisele aususele ja vabatahtlikkusele tuginev maks.

Allikas: raamatupidaja.ee