Eestis levinud arusaama järgi tekkis kõrgtehnoloogilise tootmise paradiis Silicon Valley tänu sellele, et seal olid väga tugevad ülikoolid, mis tekitasid enda ümber arvutul hulgal kõrgtehnoloogilisi tootmisettevõtteid. Siit ka populaarne väljend „teaduspõhine tootmine”.

Tegelikult on Räniorus kujunenud asjad pigem vastupidi: algul oli kõrgtehnoloogiline tootmine ja alles seejärel arenesid välja kõrge teaduspotentsiaaliga ülikoolid. Kas me ei peaks seega eelistama väljendit „tootmispõhine teadus”?

Kuidas tekkis Silicon Valley?

Silicon Valleys on tuhatkond keskmist ja suurt ettevõtet, kus arendatakse välja põhimõtteliselt uusi tooteid. Nendele firmadele on uue põlvkonna toodete turule toomine elu ja surma küsimus. Just see terav vajadus uute lahenduste järele tekitabki Silicon Valleys terava vajaduse ülikoolide tugevate teaduslaborite järele.

Eestis on olnud praeguseni pigem vastupidi – ülikoolid töötavad oma laborites midagi väga nüüdisaegset ja eksootilist välja ning siis jäädakse ootama, missugune firma seda tootma hakkaks. Kuna meil pole kõrgtasemel ettevõtteid, mis seda eksootikat vajaksid, siis parimal juhul huvituvad asjast välisriigi ettevõtted ja kasum läheb neile, Eestile jääb vaid teaduse tegemise kulu. Silicon Valleys esitavad tootmisettevõtted ise ülikoolidele teadustellimusi ja panevad neid väga konkreetsete lahenduste leidmise nimel tõsiselt pingutama. Mitte midagi ei uurita igaks juhuks.

Seega, kui tahame toetada Eesti teaduse ja hariduse arengut, siis tuleks alustada kõrgtehnoloogiliste tootmisettevõtete rajamise toetamisest, ettevõtlusele soodsama keskkonna loomisest, Eestisse tulnud välismaa omanike kõrgtehnoloogiliste ettevõtete oma kätte organiseerimisest. Siis saaksid ülikoolid toetuda millelegi välisele ega peaks üritama ennast juustest tõsta.

Kui on olemas kõrgtehno­loogilised tootmisettevõtted oma teadusvajadustega, siis leiavad ka ülikoolid oma missiooni ning meie ülikoolides hakatakse õpetama ja uurima seda, mida meil tõesti on vaja uurida ja õpetada. Eestis tekkis vajadus ülikoolihariduse saanud inseneride järele ju samuti alles siis, kui tsaarivalitsus rajas siia raudtee, laeva- ja sõjatehased.

Sõjandus, tootmine, teadus

Peame vabanema ettekujutusest, et tugev teadus ja hea haridus lahendavad iseenesest meie probleemid. Kui Ameerikas kuulutatakse välja konkurss mingile kõrgtehnoloogilisele töökohale, antakse väga täpselt teada, missuguse probleemi uus inimene sel töökohal lahendama peab, ja 800 kandidaadi hulgast valitakse välja just see inimene, kes sellega tõenäoliselt kõige paremini hakkama saab. Tööle ei võeta lihtsalt väga hea haridusega inimene, vaid konkreetse probleemi lahendaja. Talle ei öelda, et istu siin ja mõtle meile midagi head välja.

Eestis aga on märgata just viimast suhtumist. Meil ei kutsuta välismaalt tipptegijaid konkreetseid probleeme lahendama, vaid loodetakse, et nad panevad siin omal algatusel midagi kõrgtehnoloogilist käima. Aga miks nad peaksid seda tegema Eestis, kui Silicon Valleys on tingimused palju paremad?

Ameerikas ja Jaapanis on tootmispõhine teadus. Stanfordi ülikool on väga tugev just tänu tõsiasjale, et tuhatkond ümbruskonna tootmisettevõtet pommitab teda halastamatult oma probleemidega. Tal on kogu aeg ettevõtete järjekord tootearendusest tekkinud teaduslike probleemidega ukse taga. Sealsel ülikoolilaboril on sisend. Sisend ongi esmane väljundi suhtes. Addis Abeba ülikooli ukse taga ei ole kõrgtehnoloogilisi ettevõtteid oma toodetele häid lahendusi soovimas ja seega pole selles ülikoolis ka kõrget taset loota.

Kui tootmisettevõtted ülikoolidele tellimusi ei esita, siis piirdub õppejõud-uurija kohaliku sihtfinantseeritud projektidega, mille teemad valib ta ise. Enamasti ei paku need teemad olematule kohalikule tootmisele huvi. Ainus kasu on see, et kuiva trennina tehtav uurimistöö aitab teadlasel naha värskena hoida. Jäävad veel välismaised teadusprojektid, kuid nende teemad ei vasta tavaliselt kohalikele vajadustele ja tulemused leiavad kasutust välismaa tööstuses.

Teadusuurimust võib teha miljonil teemal, kuid „tootmispõhistes maa­des” annab uurijatele teadusteema väga konkreetselt ette omamaine kõrg­­tehno­loogiline tootmine, sest see on võimalus teenida uuri­muste ja toodetega raha. Seevastu „teadmispõhis­te maade” uurijad võivad valida miljoni hulgast ka neid teemasid, millel puudub potentsiaalne toote­raha teenimise väljund. Miks mitte uurida meil niisuguses „vabaduses” riigi teadus­raha eest banaanikasvatuse fundamentaalseid probleeme?

Ameerikas ja Jaapanis on teadustöö üldjuhul tootmispõhine. Teadus­uuringutest 95% lähtub seal sõjanduse ja kõrgtehnoloogilise tootmise vajadustest. Märkimisväärne on ka, et mitteriiklikku raha jõuab seal teadusse paarkümmend korda rohkem kui riiklikku. Eestis on peamiselt riiklik teadusraha ning selles olukorras kasvanud inimene ei kujuta ette, et sõjandus, tootmine ja teadus võiksid põimuda. Meil on need lahus ja sellega harjunud teadusseltskond püüab oma status quo säilitamiseks need ka edaspidi lahus hoida, sest vastasel juhul ollakse oma parameetritega mitte enam nii ilusad riikliku teadusraha jagamise aegu.

Vajame suuri ettevõtteid

Eestis usutakse, et väikesele riigile sobib väiketootmine. Siiski on just suurtootmine see, mis on võimeline ülikoolidele tõsiseid väljakutseid esitama. Nokia ei alustanud teadusasutusena, vaid tootmisettevõttena. Alles pärast kolmandat tootemodifikatsiooni olid olemasolevad lahendused ammendatud ning vajati uusi teadusuuringuid. Mida tehtigi oma laborites ja mida jätkus ka ülikoolilaboritele.

Teiseks on suurettevõtete hea omadus see, et nad pakuvad tööd iga haridustasemega inimesele. Kes ei suuda töötada insenerina, see saab hakkama koosteliini taga. Kuna suurettevõtted suudavad osta töökohtadele kalleid seadmeid, millega saavad hakkama ka madalama kvalifikatsiooniga töötajad. (Primitiivsem töökoht eeldab kõrgema kvalifikatsiooniga töötajat.) Ettevõtjal on valida, kas osta kallimad seadmed ja odavam tööjõud või kasutada odavamaid seadmeid ja kallimat tööjõudu. Sageli valitakse esimene, st kõrgtehnoloogilisem variant ning paradoksina võib tunduda, et niisuguse valiku puhul on vaja vähem kvalifitseeritud tööjõudu.

Tööpuuduse põhjus on tootmises

Tööpuudus pole Eestis tekkinud inimeste puuduliku hariduse tõttu, nagu meil usutakse, vaid põhjusel, et Eestis pole põhi- ja keskharidusega inimeste jaoks piisavalt töökohti – meil puuduvad suured kõrgtehnoloogilised ettevõtted, kus oleks tööd iga haridustasemega inimesele.

Mida suurem on tehas, seda kitsamaks annab teha töökohtade nõuded ja seda rohkem jagub tööd ka kõige lihtsamale inimesele. Nemad peavad ju samuti tööd saama.Vanasti oli isegi külahullul oma töö – niitis teeääri, pani hagu pliidi alla, nüüd ei jagu keskharidusega inimestele tööd. Kuid põhjus on tootmises, mitte hariduses.

Suurtootmine tõmbaks suure hulga inimesi tänavatelt tehastesse ning akende lõhkumise ja autode põletamise oht väheneks märkimisväärselt.

Seega tagaks tootmispõhine ühiskond parema toimetuleku laiemale hulgale ühiskonnaliikmeile: asised teadusteemad teadlastele, töökohad inseneridele ja liinitöölistele.

Allikas: Õpetajate leht