Tööandjate ettepanek tugineb kolmele eeldusele, millest kaks on valed ja kolmas hirmus, leiab Tallinna Ülikooli rektor Rein Raud. Augusti lõpus võis lugeda uudiseid hariduse olukorrast ja kõrgharidusest. Kõrgkoolide usk välisüliõpilaste arvu kasvu sai ametliku kinnituse uuringu läbi, gümnaasiumide pingerida ja venekeelsete gümnaasiumide hüppeline edu selles pakkus palju kõneainet ning põgusalt käis meediast läbi seegi, et Eesti toetab ametlikult andekamate noorte riigist lahkumist, eraldades stipendiume ba­kalaureuseõppeks välisriikides.

Kuid õppeaasta alguse rabavaim uudis oli Eesti tööandjate keskliidu manifest, mis tegi ettepaneku muuta kõrgharidus Eestis täielikult tasuliseks ning asendada praegune riiklik tellimus stipendiumidega, mida antaks välja tööandjate meelest vajalikel erialadel. Selline samm peaks ettepaneku tegijate arvates suunama inimesi rohkem kutseharidusse ning neile erialadele, millel praegu valitseb töökätepuudus.

Arutluskäik, mis niisugust nägemust põhjendab, toetub kolmele vaikivale eeldusele. Esiteks, inimese elu jaoks otsustava tähendusega strateegilisi valikuid motiveerib ainult raha. Teiseks, me elame suletud süsteemis, millest lahkuda pole võimalik. Ja kolmandaks, inimesed on olemas selleks, et teostada riigi huve, aga riigi huvid on identsed kitsa ringkonna ettevõtjate huvidega.

Esimene ja teine neist eeldustest on lihtsalt valed. Seda, et raha polegi kõikvõimas, tõendab kas või asjaolu, et Eestis üldse on veel kõrgharidussüsteem – enamik ülikoolides töötavaid inimesi võiks saada suuremat sissetulekut, kui töötaksid mujal, või tehes tööd mõ­nes teises riigis. Kuid nad eelistavad olla kodumaal, teha oma tööd Eesti hüvanguks ja teha seda akadeemilises keskkon­nas, mitte käsutäitjana mõ­nes hierarhilisemas süsteemis.

Loomulikult ei saa eeldada heal tasemel panust kelleltki, kelle sissetulek ei garanteeri elementaarset äraelamist. Paljudel, sh intellektuaalset või loomingulist võimekust eeldavatel elualadel on majanduslik toimetulek tõesti probleem. Kuid alates teatavast sissetuleku tasemest muutub pilt oluliselt: kümmekonna protsendi palgavahe asemel võivad valiku tegemisel otsustavaks kujuneda hoopis meeldiv töökeskkond, toetav sotsiaalne võrgustik ja tunnustatus, suurem vabadus aega planeerida, töökoha mugav asukoht ja mis peamine, arusaam, et teostad ennast endale meelepärasel viisil. Need on asjad, mida soovida on õigus igaühel. Kui miski andekaid ja loovaid noori inimesi Eestist eemale peletab, siis on see pigem sallimatus ja ksenofoobia kui madal palgatase. Tõsi, ksenofoobiat tööandjate keskliit ei soosi, ehkki hoopis teistel põhjustel.

Loomulikult on see probleem, et gümnaasiumilõpetajatel on järjest keerulisem otsustada, mida õppima minna. Kuid see tuleneb suuresti tänapäevaste elukutsete kõrgemast spetsialiseerituse astmest ja järjest varasemast täpsete valikute tegemise vajadusest, mis hirmutab, sest võtab osa võimalusi ära. Niisugustes oludes eelistatakse instinktiivselt alasid, mis võimaldavad konkreetsed eluotsused kaugemale edasi lükata. Sestap toimibki paremini haridussüsteem, mis annab õppijale kõigepealt laiemad baasteadmised ja intellektuaalsed eeldused kitsama eriala omandamise jaoks, seejärel tuleb spetsialiseerumine ja üks osa konkreetse töö jaoks vajalikke oskusi omandatakse töö käigus – omandatakse ladusalt ja kiiresti, sest varasem haridus on taganud tasemel õpivõime. Vä­hemasti teoorias peaks 3+2-kõrgharidus just selline olema.

Eesti riik ei ole lukus

Teine eeldus – Eesti on endiselt suletud süsteem, kust ei saa lahkuda – on samuti vale. Ma tahaksin küll uskuda, et enamik Eesti inimesi eelistab elada Eestis, kuid mitte tingimata iga hinna eest. Meie olukord ei ole veel selline kui Leedus, kust eelmisel aastal lahkus 21 970 elanikku ehk siis umbes kaks Haapsalu või pool Pärnut, aga sisserändajaid oli ainult 6487. (Võrdluseks: Eestist väljarändajaid oli 4647, sisserändajaid 3643.) Üks mu tuttav kirjutas mõni aeg tagasi oma Skype’i tunnuslauseks, et „leedulased ei emigreeru, nad evakueeruvad”. Et Eestis ei ole olukord veel selline, ei tulene sellest, et eestlased oleksid kuidagi koduhoidlikumad, vaid taasiseseisvumisjärgsete esimeste valitsuste kiirete reformide poliitikast, mis suuremad rumalused tegemata jättis.

Kuid olukorras, kus Soomes ja Rootsis on kõrgharidus tasuta ja mitmed sealsed ülikoolid kuuluvad Euroopa parimate hulka, tähendaks kõrghariduse tasuliseks muutmine Eestis massilist ajude väljavoolu. Niigi on Eesti Euroopa riikide seas nimekirja lõpuotsas nii tasuta kõrghariduse kättesaadavuse kui ka õpitoetuste poolest. See tähendab, et isegi tasuta kohal õppimine võib majanduslikult halvemini kindlustatud perede lastele juba praegu üle jõu käia – kuid väiksemate linnade ja maakoolide lõpetajad on kõrgkooli pürgides juba algselt halvemas seisus, sest suuremate linnade parimad koolid valmistavad riigieksamiteks paremini ette. Väga küüniline on neis oludes oletada, et sama õppemaks kõigile asetab ülikooli pürgijad võrdsesse olukorda. Lennukipilet maksab vähem.

Alaväärtuslikud inimesed?

Aga kolmas eeldus – kodanikud on olemas riigi jaoks, mitte vastupidi – on maailmavaateline ja hirmutav. Loomulikult võib väita, et ühiskond lakkab funktsioneerimast, kui pole piisaval hulgal arste, taksojuhte ja kokkasid. Aga ma kinnitan, et te ei taha lebada operatsioonilaual, kui kirurg verd nähes minestab, te ei taha sõita taksos, mille juht paneb ristteele sõites hirmust silmad kinni või süüa toitu, mille valmistaja ei suuda kunagi meenutada, kas ta juba pani soola või veel mitte. Inimesed on erinevad, neil on erinevad kalduvused. Igaüks suudab teistele kõige rohkem endast anda alal, mis on talle sobiv ja südamelähedane. Demokraatlik ja liberaalne ühiskonnakord on välja arenenud protsessi tulemusena, mis peab inimese vaba eneseteostust esmaseks väärtuseks. Elusaatuste ettenägemine teistele, mõtteliselt alaväärtuslikeks peetud inimestele ei sobi sellega kokku – ometi on mul veel nägemata see tööandja või haridusametnik, kelle lapsed oleksid käinud kutsekoolis ühiskonnale nii vajalikku keevitaja ametit omandamas.

Kõnealune manifest osutab, et sotsiaalteadlaste üleproduktsioonist oleme üpris kaugel, kui ühiskonna jaoks olulisi probleeme võidakse nii kõrgel tasandil vaagida nõnda lihtsakoelisel viisil. Aga hoolimata sellest, et ma tööandjate keskliidu pakutud hariduspoliitilistes lahendustes midagi positiivset ei näe, ei tähenda see, et neid probleeme ei oleks. Võib-olla algavad need hoopis strateegilisest sihiseadest. Igasugustes dokumentides räägitakse ju, kuidas Eesti haridussüsteemi eesmärk on anda „rahvusvaheliselt konkurentsivõimelist” haridust, ja seda ta ka teeb, nii gümnaasiumi kui ka ülikooli tasandil. Kuskil ei ole aga juttu sellest, et Eesti ülikooli lõpetaja peaks olema võimeline aitama kaasa Eesti ees seisvate probleemide lahendamisele ning Eesti elu edendamisele. Nõnda siis näib kõik olevat parimas korras, kui parimad gümnaasiumilõpetajad lahkuvad lääne ülikoolidesse ja parimad ülikoolilõpetajad leiavad rakendust välisriikides, sest täpselt seda meie strateegiad ette näevadki.

Aga ei ole. Eesti arengu üks olulisemaid eeldusi on kõrgharidus, mis on võimalikult vabalt kättesaadav ja atraktiivne ning võimaldab soovidele ja annetele vastavat eneseteostust kõigile andekatele gümnaasiumilõpetajatele.

* Ceterum Censeo – Muideks! (ld k) "Ceterum Censeo Carthaginem Esse Delendam" ("Muideks! Kartaago tuleb hävitada!") on ütlus, mida Vana-Rooma senaator Cato lisas oma kõnede lõppu.

Allikas: Eesti Päevaleht 01.09.2010 >>