Majandusraskustesse sattunute abistamiseks ette valmistatud võlakaitse seadus on kütnud ootused väga kõrgele.

Ühelt poolt on ootused apokalüptilised, kuulutades majandusele tagasilööke ja intressimäärade tõusu, teisalt pakutakse vaesunutele lunastust ja raskustest pääsemist. Suure tõenäosusega jäävad aga tulemata nii põrgu kui ka paradiis ja elu läheb endisel moel edasi. Suuremat mõju omavad pigem võlakaitse seaduse tuules muudetavad pankrotiseadus ja saneerimisseadus.

Peamiste vastuargumentidena võlgnike õigusi suurendavatele seadustele tuuakse krediidiandjate kahjude suurenemist, intresside tõusu ning võlgnike moraaliriski. Nendest väidetest mõningat reaalset sisu omab ilmselt ainult viimane, kuivõrd kõnealuse seaduse mõjul vaevalt et krediidiandjate kahjud oluliselt suureneksid. Siinkohal peab osutama asjaolule, et elame riigis, kus pikka aega kehtinud pankrotiseadus on niivõrd niru, et OECD võrdlusuuringu kohaselt kuulume võlausaldajate vaatenurgast pigem Aafrika kui Euroo­pa riikide sekka – ligi pooled pankrotimenetlused lõpevad raugemise ehk võlausaldajatele kõigest ilma jäämisega ja tavapäraselt ületavad pankrotimenetluse kulud võlausaldajatele väljamakstavaid summasid! Hullemat olukorda võlausaldaja seisukohalt on raske välja mõelda, kuid sellest hoolimata majandus toimib, krediidiandjad annavad laenu ja kaupa müüakse endiselt järelmaksuga. Kui pankrotiseadus pole veel suutnud majandust põlvili suruda, siis pole see jõukohane ka võlakaitse seadusele.

Laenuandja vastutus

Asjakohane on hoopis küsimus, kas võlgnike suuremad õigused ei sunni krediidiandjaid suuremale hoolsusele ega kaitse selle kaudu ka võlausaldajate ja nende aktsionäride pikaajalisi huve. Näib esmapilgul jabur, kuid kohalike finantsasutuste praktika paistab seda kinnitavat.

Vaadeldes krediidiandjate tegevust just kõnealuse moraaliriski aspektist, siis ei saa vastutustundetu laenuvõtmine eksisteerida ilma vastutustundetu laenuandmiseta. Paljud kiirlaenuandjad on nüüdseks uksed kinni pannud, sest vahet ei ole, kui kõrge intressiga laenu annad – ilma kliendi tausta ja maksevõime kontrollita raha jagamine ajab äri untsu varem või hiljem.

Ka kohalik panganduspraktika näitab seda. Näiteks Nordea pank, mis tõi alla laenude intressimäärad, säilitas kaine meele, ei läinud hiljem teistega samas ulatuses üleüldise laenuorgiaga kaasa ning teenib ühena vähestest pankadest kasumit ja väljub kriisist ilmselt suurima võitjana. Mõni teine, klienti valimata turuosa nimel lahingusse läinud krediidiasutus on nüüdseks muutunud sisuliselt arvelduslahendusi pakkuvaks inkassofirmaks. Soovides peale suruda ebasoodsaid tingimusi, seistakse seal silmitsi heade klientide lahkumisega. Mehaaniline hindade tõstmine ei ole lihtsalt võimalik, sest elame vaba konkurentsi tingimustes.

Laenusaaja õiguste laiendamine suurendaks krediidiandja vastutust laenude andmisel. Ja on ju ka ühiskondlikult lihtsam õpetada hoolsust ja moraali paarikümnele finantseerimisasutusele ja kaitsta sadade tuhandete inimese õigusi kui vastupidi. Ja olgem ausad, paljud end võlgadesse uputanud inimesed on seda teinud kas oma harimatusest või süüdimatusest ning teeksid seda kindlasti ka tulevikus sõltumata sellest, millised seadused kehtivad ja kui püüdlikult sa neid õpetad. Seetõttu ei ole mõtet moraaliepistli lugemisega üle pingutada ega karistada vastutustundlikke inimesi, kes on raskustesse sattunud endast sõltumatutel põhjustel, nagu näiteks tööpuudus või raske haigus. Moraaliriski tõusu aitavad taltsutada ka avalik maksehäire ja pankrotiregister, mis sinna sattunud võlgnikke krediidivõimalustest ilma jätavad.

Keda võlakaitse ei kaitse?

Kuid usku, et seaduse mõju jääb tagasihoidlikuks, kinnitab ennekõike võlakaitse seaduse projekt ise, kuivõrd võlgnikud, kelle tarbeks seadus on kirjutatud, saavad probleemidega ilmselt ise hakkama, suurtesse probleemidesse sattunuid aga seadus ei aita. Seadus kohaldub ainult võlgnike suhtes, kes on ajutistes majandusraskustes ning suudavad veenvalt tõendada, et raskused on peatselt ületatavad. See eeldab aga sissetuleku olemasolu. Nii ei ole sissetulekust ilma jäänud isikutel seadusest abi, kindla sissetulekuga inimesed suudavad aga üldjuhul jõuda võlausaldajatega ise kokkuleppele. Kui inimesel on võlgnevusi kuhjunud palju ja mitmetele võlausaldajatele, ei ole enam tegemist ajutiste majandusraskustega, vaid maksejõuetusega, millisel juhul ei ole võlakaitsest jällegi abi ja peab vaatama pigem pankrotiseaduse poole.

Probleemina peab esile tooma ka võlgnike pädevust. On kaheldav, kas enamik võlgnikke suudab adekvaatselt aru saada oma majandusliku seisundi iseloomust, kohustuste olemusest ja välja pakkuda mõistlikke lahendusi probleemidest ülesaamiseks. Põhjust selleks annab ka juriidiliste isikute saneerimismenetluse praktika, kus paljudel juhtudel palub saneerimiskaitset juba maksejõuetuks muutunud isik või ei suudeta ette valmistada ka õiguslikult vettpidavat ning võlausaldajaid ja kohut majanduslikus jätkusuutlikkuses veenvat saneerimiskava. Samal ajal on ettevõtjate õigus- ja majandusalane pädevus ju tavakodanikest oluliselt parem.

Komistuskohaks saavad ka kulud, kuivõrd menetlus viiakse läbi üksnes võlgniku arvel. Kui võlgnik on niigi majanduslikult raskes olukorras, on väga ebatõenäone, et ta suudab leida piisavalt raha õigusabiks. Ilma korrektselt vormistatud dokumentide ja pädeva esindajata ei ole võlgnikul lootust kohtult ja võlausaldajatelt oma plaanidele tuge saada. Vältimaks kohtute paralüseerimist tuhandete, ilma igasuguse perspektiivita avaldustega, oleks hädavajalik sätestada kohustuslik võlanõustamine enne avalduse esitamist.

Võlakaitse seaduse näol on tegemist instrumendiga, mis leiab paremini kasutust ilmselt stabiilses majanduskeskkonnas. Praegu, kus riigis valiseb 20-protsendiline tööpuudus, tõuseb sellest kasu vaid üksikutele.

Seetõttu ei anna seadus põhjust ei rahvuslikuks eufooriaks ega ka paanikaks. Oluliselt suurem mõju lähtub pigem pankrotiseaduse muudatustest, millega muudetakse paindlikumaks võlgadest vabastamise menetlust, samuti saneerimisseadust, mis annab lootust senisest rohkemate ettevõtjate ellujäämisele.

Allikas: Päevaleht