Sotsioloog Iris Pettai nendib Postimehes, et Eestit loetakse kõige kiiremini vananevaks riigiks Euroopas. “Prognooside kohaselt kasvab meil 65+ põlvkonna osakaal praeguselt 17%-lt neljandikuni aastaks 2020 ja kolmandikuni aastaks 2050,” kirjeldab Pettai Eesti mitte liiga kauget demograafilist tulevikku. “Peaksime julgema vaadata tulevikku – mida toovad endaga kaasa demograafilised muudatused 20–30–40 aasta pärast, milline on meie rahvastiku koosseis ja milline peaks olema sellele vastav majandus- ja sotsiaalelu."

Ajani, mil Eesti peab ümber orienteeruma senisest tunduvalt eakamale elanikkonnale, on napilt 15 aastat. Selle aja jooksul tuleb jõuda väga palju: muuta ühiskonna suhtumist vanemaealistesse, aidata tööandjatel hajutada riske, valmistada inimesi ette pikemaks töökarjääriks.

Viimasel ajal on meedia üle külvatud ärevust tekitavatest prognoosidest maailma tuleviku kohta, mis kuulub vanemaealistele. Mitmed demograafid ja sotsioloogid maailmas peavad vanemaealisi tuleviku tööjõuks. Kohata võib isegi selliseid hinnanguid, mille kohaselt on uuenduste ja arengu mootoriks edaspidi hoopiski vanem põlvkond, mitte noor generatsioon.

Demograafide hinnangul on alanud vananemisprotsess, mis puudutab pea kõiki riike maailmas. Ühiskond vananeb, kui sündimus väheneb, eluiga pikeneb ja vanemaealiste osakaal järjepidevalt kasvab. Ühiskonna vananemist täheldatakse eelmise sajandi keskpaigast, alates 1950. aastast. 2007. aastal kasvas vanemaealiste (65+) osakaal kaheksalt protsendilt 11 protsendile, aastal 2050 prognoositakse vanemaealiste osakaaluks juba 22 protsenti.

Varasem noortekeskne maailmapilt on hakanud kärisema ja pole selge, mis saab edasi. On raske mõelda end maailma, kus valitsevad eakad ja neil on võtmerollid ühiskonna kõikidel aladel.

Kiirest vananemisest on saanud ülemaailmne probleem või tegelikult probleemide paljusus. Teravamalt tuuakse esile tööjõu defitsiiti. Paljud riigid panustavad juba praegu vanemaealistele ja leevendavad sel kombel süvenevat töökäte nappust ja survet sotsiaalsüsteemidele.

Nii on USA tööjõus üle 65-aastased kõige kiiremini kasvav vanusegrupp ning nn generatsioon U (ingl k generation unretired – pensionilt naasnute generatsioon) annab 2016. aastani 93 protsenti sealse tööturu kasvust.

Paljude riikide tööturuprognoosides nähakse eakas tööjõus päästerõngast, mis aitab ära hoida riigi majanduslangust. Šveitsis prognoositakse demograafilise kriisi tagajärjel 2030. aastaks 400 000 katmata töökohta.

Kui neid töökohti ei õnnestu täita, võib see endaga kaasa tuua rongiliikluse hõrenemise, turvalisuse kahanemise, pikad järjekorrad haiglates, raskused koolihariduse saamisel jms. Uute immigrantide vältimiseks soovitatakse aktiivsemalt rakendada vanemat põlvkonda, see aga eeldab olulisi muudatusi tööpoliitikas. Esmatähtsaks peetakse investeeringuid tervishoidu ja täiendusõppesse.

Kuigi eaka tööjõu kaasamise vajadus on paratamatu ja paljud riigid sellega ka tegelevad, on edasiminek üsnagi aeglane ja eeldab paljude barjääride ületamist. Esmalt on vaja kardinaalset muuta mõtteviisi.

Oleme harjunud suhtumisega, mis võimendab vananemisega kaasnevaid negatiivseid aspekte. Eakaid peetakse haigeteks, abituteks ja mittevajalikeks, kes on nooremale põlvkonnale suureks koormaks (pensionid, tervishoid) ja kes midagi tagasi ei anna. Negatiivne paradigma sisendatakse meile varakult ja ka kooliõpikute kaudu.

7. klassi «Inimeseõpetusest» võib lugeda 55/60–75-aastaste kohta järgmist: «Elatanuiga. Jõud hakkab kahanema. Õppimisvõime väheneb, mälu nõrgeneb, meeled nürinevad. Sellel eluperioodil tuleb loobuda tööst ja harjumuspärastest elukorraldustest. Tänapäeval on tulnud siiski kasutusele mõiste «kolmas vanus» – keskea järgne periood.

See periood tuleb läbi elada ilma lasteta, tööind juba vähenenud ja sageli ollakse juba tööst loobunud, sest põhiline on juba saavutatud. Kui tervist ja raha on, võib elusügist nautida, reisida, pühenduda hobidele. Võib tekkida ka tunne, et elu on liiga lühike ning kõike ei jõutud saavutada – elu on elatud asjatult.

Eakaaslaste ja sõprade arv väheneb, tuleb harjuda üksindusega.» («Inimeseõpetus», 7. klass, 2009.)

Uus suhtumine hakkas välja kujunema alles 1970ndatel, kui eakate tervislikku seisundit ja aktiivsust oli pikema perioodi jooksul analüüsitud. Üks uue mõtlemisviisi eestvedajaid, USA gerontoloog Bernice Neugarten täheldas, et vanemaealisi ei saa võtta ühtse massina.

Nii näiteks kuuluvad 60- ja 90-aastane eri põlvkondadesse. Ka täheldas ta, et paljud 60–75-aastased on terved, füüsiliselt tugevad ja hea haridusliku ettevalmistusega. Tänu meditsiinile, tervislikele eluviisidele jms võivad paljud 70-aastased lubada endale elulaadi, mis 30 aastat tagasi oli omane 50-aastastele.

Neugarten võttis kasutusele mõisted «noored vanad» («the Young Old») ja «vanad vanad» («the Old Old»). «Noored vanad» kantakse oma kalendrivanuse järgi formaalselt küll vanurite hulka, kuid oma tervisliku seisundi, teadmistepagasi, oskuste ja suutlikkuse poolest jätkata professionaalset tegevust on nad targad ja kogenud ning neis peitub võimas potentsiaal ühiskonna arendamiseks.

Eestit loetakse kõige kiiremini vananevaks riigiks Euroopas. Prognooside kohaselt kasvab meil 65+ põlvkonna osakaal praeguselt 17 protsendilt neljandikuni aastaks 2020 ja kolmandikuni aastaks 2050. Kulub napilt 15–20 aastat, kui tuleb olla silmitsi suure tööjõupuudusega.

Ma pole kohanud Eesti kohta tehtud prognoose, kus konkreetsete  majandussektorite kaupa oleks prognoositud katmata töökohti, näiteks aastaks 2030. Ka pole meil tulevikupilti, milliseid muudatusi võib tuua kaasa olukord, kui suur osa riigi elanikest – ja seega ka tarbijatest – on vanuses 50+.

Ehk on tulevikupildi puudumine üks põhjus, miks Eesti tööandja on  50+ inimeste töölevõtmisel pigem tõrjuv kui positiivselt meelestatud. Eesti tööandja ei muretse ja ei valmista end veel ette vanemaealise tööjõu jaoks.

Kuigi vanusepiirangu märkimine tööjõu otsingu reklaamides on keelatud, teavad peaaegu kõik töötuks jäänud 50+ inimesed Eestis, et üldjuhul eelistatakse nooremaid. Mida vanem on tööotsija, seda kindlamalt teda eiratakse. Vanemaealistel tuleb kulutada tööotsingutele aasta või rohkemgi või siis leppida madalapalgalise ja rutiinsema tööga.

Eesti tööandja pole selles osas mingi erand. Tööandja ei tunne end kindlalt eaka­mat inimest tööle võttes, tema jaoks on see risk. Ta pole kindel vanemaealise tervislikus seisundis, töövõimes, vastupidavuses jms. Osa tööandja riske peaks USA, Šveitsi, Põhjamaade jt riikide näitel võtma enda kanda riik, nii on rohkem lootust tööandja-poolse kindlustunde kasvamiseks.

Vanemaealiste tööpotentsiaal on Eestis kõrge. 50–74-aastaste  tööhõive määr (46%) ületab Euroopa keskmist (41%), jäädes alla vaid Põhjamaadele (Island 70%, Norra, Taani, Rootsi, Holland 55%). Kõrge on soov edasi töötada. Pensionieas töötamist kavatses kindlasti jätkata 27% 50–54- ja 50% 55–59-aastastest. Nende hulk, kes kindlasti jätkata ei kavatsenud, oli mõlemas vanusgrupis vaid 13%.

Eksperdid täheldavad, et kuigi tööhõive näitajad on suhteliselt head, on vanemate inimeste keskmine palk madalam, nende hulgas on pikaajaliste töötute osatähtsus suurem, ja aina enam töötatakse haridustasemele mittevastaval ametikohal.

Ka on valdav osa (üle 80%) 50+ töötutest nõus vastu võtma madalamat haridust nõudva töö ja sellest tulenevalt oma senise kvalifikatsiooni ja haridusele vastava palga kaotama. 60% 50+ töötutest on nõus saama vaid 250–300 euro suurust brutopalka, igale kümnendale piisab vaid 200 euro suurusest brutopalgast.

Ülaltoodu peegeldab 50+ inimeste madalat staatust tööturul, tõrjutust ja vähest eneseusku. Eestis räägitakse viimasel ajal palju 50+ inimeste väärtustamisest, samas oleme reaalselt olukorras, kus vanemaealised on tööturul rohkem hädaabitööjõud, kellele eriti ei loodeta ja kellesse tööandjad ei riskeeri suuremal määral panustada.

Eestil on aega napilt 15–20 aastat ja selle aja jooksul tuleb jõuda väga palju: muuta ühiskonna suhtumist vanemaealistesse (sh kriitiliselt läbi vaadata vanemaealisi stereotüüpselt käsitlevad kooliõpikud, meediakäsitlused jms), aidata tööandjatel hajutada riske, mis on seotud vanemaealiste töölevõtmisega, suurendada 50+ inimeste konkurentsivõimet, valmistada neid ette pikemaks töökarjääriks jne.

Ja mis põhiline, peaksime julgema vaadata tulevikku – mida toovad endaga kaasa demograafilised muudatused  20–30–40 aasta pärast, milline on meie rahvastiku koosseis ja milline peaks olema sellele vastav majandus- ja sotsiaalelu.

Ei saa olla kindel, et Eesti suudab riikide konkurentsis püsida, kui muutuvat demograafilist olukorda eiratakse ja vanemaealiste potentsiaal jääb rakendamata.

Allikas: Postimees 12.01.2012