INTERVJUU

Vabriku küsimustele vastab Eesti Etendusasutuste Liidu tegevjuht Kristiina Reidolv

Mida võiks Eesti õppida Hispaanialt?

Suurima plussina tooksin välja Hispaania diferentseeritud käibemaksusüsteemi, mis seab kultuuri soodsasse positsiooni. Eesti loobus käibemaksusoodustustest etendusasutustele, tõstes selle 5%-lt 20%-le – ehkki nii mitmedki etendusasutused olid käibemaksu tõstmise vastu –, ning tagajärjed annavad tunda juba praegu. Kultuuriministeerium lubas pakkuda küll käibemaksukompensatsiooni – tegi seda umbes 50% ulatuses 2009. aastal –, ent alates 2010. aastast kompensatsiooni etendusasutuste eelarvesse ministeerium planeerinud pole.

Samuti toimib Hispaanias väga edukalt era- ja projektiteatrite süsteem, mis Eestis on mõnevõrra vähem arenenud. Samas tuleb tunnistada, et just majandussurutise tingimustes, kui paljud eesti näitlejad on kas vabakutselised või töötud, organiseeruvad ja loovad nad uusi algatusi just projektiteatrite näol.

Sektori üleselt oleks Eestil kasulik tutvuda eurole ülemineku plusside ja miinustega, mida Hispaania kindlasti välja tuua oskaks. Näiteks etenduskunstide valdkonnas selgus, et eurole üleminek Hispaanias osutus väga kasulikuks just välisesinejatega lepinguid tehes.

Mida oleks Hispaanial Eestilt kõrva taha panna?

Etenduskunstide valdkonnas võiks Hispaania anda enam sotsiaalset kindlustatust näitlejatele ja genereerida rohkem kultuurivaldkonda reguleerivaid seadusi.

Millisele järeldusele jõudsite oma sektori olukorda Hispaaniaga võrreldes?

Teatrisüsteemid Hispaanias ja Eestis on väga erinevalt üles ehitatud, alates kinnisvarast ja riigipoolsest rahastamisest ning lõpetades näitlejate olukorraga tööturul.

Hispaania teatrisüsteem on Euroopas ainulaadne ja meenutab 19. sajandi oma. Sisuliselt toimib see ühelt poolt kinnisvarasid mitte omava projektiteatrite süsteemina ja teiselt poolt Eestis teada-tuntud kultuurimajade süsteemina, mille eesmärgiks on vaid kultuuriprogrammi koordineerimine ja mitte omaproduktsioon. Klassikalist repertuaariteatrit, kuhu kuuluks kindlasti ka trupp, Hispaanias peaaegu ei eksisteeri.

Teatrid ehk kultuurimajad ostavad näitlejad, lauljad, tantsijad, isegi piletikontrolörid sisse. Selleks on välja kujunenud omaette töövahendusfirmad, kellelt teenuseid sisse ostetakse. 1980-ndail oli Hispaania kultuurivaldkonnal palju raha, aga tol ajal ei investeeritud, vaid toodi pigem sisse kalleid truppe välismaalt – selle tõttu on teatrihooned kehvas seisus. Küll aga on teatrihoonetes ehk kultuurimajades väga kirju programm ooperist meelelahutuseni.

Teisalt projektiteatrite pool – lavastaja kui produtsent peab kõik ise leidma ja organiseerima: nii ruumid, näitlejad, finantseeringu jne.

Selline olukord seab aga just näitlejad sotsiaalselt väga ebakindlasse positsiooni, sest miski ei taga neile, et neid järgmisesse projekti kutsutakse või neil aasta pärast üldse tööd on. Seetõttu on välja kujunenud ka omapärane sotsiaalmaksu süsteem näitlejatele – 1 päeva eest sotsiaalmaksu tasumine läheb arvesse 2 päevana. Samas on aset leidnud palju pettusi, kui tööandjad jätavad näitlejate eest sotsiaalmaksu maksmata.

Kõige paremini illustreerib Hispaania teatrite tänast olukorda Tallinna Linnateatris lavastunud „Meie, kangelased“ (Jean-Luc Lagarce/Elmo Nüganen).

Kuivõrd Hispaanias on 17 autonoomiat ja 2 vaba linna, siis on ka teatrite rahastamine mõnevõrra keerulisem – seda just kultuuriministeeriumi ja autonoomiate poolse rahastuse jagunemise aspektist. Omavalitsused ei taha lasta riigil kultuuriellu sekkuda ega ei ole seetõttu seadustest huvitatud.

Märkimisväärne on see, et majanduskriisi tingimustes on Hispaanias teatrite külastatavus jäänud samaks või isegi kasvanud.

Kino valdkond on Hispaanias mõnevõrra priviligeeritumas seisus ja elab tänu riigitoetusele.

Missugust koostööpotentsiaali näete oma sektoris Eesti–Hispaania vahel?

Kindlasti kultuurivahetust – seda nii draamakirjanduse tõlkimise kui ka lavastajate/lavastuskunstnike vmt vahetamise osas.

Milline oli teie (organisatsiooni) jaoks kõige huvitavam/kasulikum kogemus Hispaanias?

Kõik valdkondlikud kohtumised olid väga huvitavad – eriti jäi meelde kohtumine lavastajate liiduga, kus anti väga põhjalik ülevaade teatrivaldkonna funktsioneerimisest.

Kuhu võiks edaspidi õppereisile minna?

Ühelt poolt mõnda riiki, kus oleks kultuurivahetust võimalikult lihtne koordineerida (Ameerika Ühendriigid, Kanada vmt) või teiselt poolt, kus on välja kujunenud hoopis isesugune teatritraditsioon (Jaapan, Hiina).

Millise mulje reis teile kokkuvõttes jättis?

Hea meel oli, et tööandjate keskliidu poolt kokku pandud programm võimaldas ka iseseisvat muuseumide külastamist (nt Miro, El Prado muuseum). Samuti olen tänulik väga mitmekesise programmi eest, mis võimaldas külastada Hispaania kolme erinevat piirkonda.