Kuna sotsiaalmeedia aktiivsete tarbijate hulk aina kasvab, siis kuidas see mõjutab nii korporatiivset meediat kui ka ajakirjandust ning kus läheb piir blogija, säutsuja ja tema kui tööandja võimaliku kõneisiku vahel? Neid teemasid käsitles 17. veebruaril tööandjate keskliidu kommunikatsioonijuhtide uuele meediale pühendatud ümarlaud, mida vedas Elion Ettevõtete kommunikatsioonijuht Karin Kahre.

Moebrändi Monton ümber fännide sõpruskonna kogumisest ja hoidmisest rääkis kohtumisel turundusjuht Kairit Järvekald. Seda, kuidas Elion on sotsiaalmeedia ülesehitamisel lähtunud ettevõtte rollist klienditeenindajana, tutvustas avalike suhete juht Lilian Viirma. Ajakirjanike suhetelt sotsiaalmeediaga kergitas saladuskatet uudisteagentuuri BNS juhatuse esimees Anvar Samost.

Eesti ettevõtlusorganisatsioonide võimekuse tõstmise programmi kommunikatsioonistrateegia raames toimunud neljandal ümarlaual osales 20 suurettevõtete kommunikatsioonijuhti.

Monton – klientidest fännide sõpruskonnani

Kairit Järvekald rääkis, et Montoni brändi innovatiivsus eeldab hulgi esindatust uue meedia kanalites. Kõikjal kohal olla polegi oluline, vaid tuleb testida, milline keskkond paremini töötab. Külastajaid monotooritakse, et suhtlust paremini eesmärgistada ja läbi mõelda, kuigi see ehk vähendab spontaansust. Infovahetus toimib sotsiaalsetes võrgustikes kõige paremini sõpruskonna kaudu, seega kliente koheldakse sõpradena. Mood on emotsionaalne ja lai teema, millel inimestel meeldib kaasa rääkida ja mitte ainult brändi keskselt. Oluline on ise oma asja fänn olla ning oma tegemisi ja arvamusi jagada – see tõmbab teisi fänne ligi.

Sotsiaalmeedia eeldab, et edastatavad sõnumid on regulaarsed ja päevakajalised ning see nõuab mahukaid ressursse. Turunduses hoiab see samas kulud madalal, kui hea idee levib postituste jagamisega kaugele. See, et Eesti olümpiakoondise riietus on pälvinud palju tähelepanu, näitab, kuidas huvipakkuv sündmus paneb info ringlema ja lisab palju uusi kontakte. Võrgustiku müügimõju ei hinnata, müügiga ei tegelda, otseseid müügipakkumisi välditakse, eesmärgiks on emotsionaalsete seoste loomine positiivsel taustal.

Kairit Järvekaldi presentatsiooni „MONTON UUE MEEDIA KANALITES ehk Jagamine on kõige suurem rõõm” saab vaadata siit >>

Elion – klienditeenindus sotsiaalvõrgustikes

Lilian Viirma sõnul on Elion sotsiaalmeedia võrgustikesse sisenemisel lähtunud klientide teenindamisest. Monitooritakse arutelusid valdkondades, mis ettevõtte jaoks on tähtsad. Elionil on oma foorum, kus räägitakse eri teemadel, vahetatakse kogemusi ja antakse nõu. Tegu ei ole 24/7 kiidulauluga. Kirjutajatel on eestlaslik kriitiline suhtumine ja pikk mälu – katteta lubadused ja moosimine ei tööta. Foorum on andnud klientidega suhtlemisel väga häid tulemusi.

Elion on loonud u 30 erinevat veebikeskkonda, mis omavahel haakuvad: foorum, Digitark, Ulme jne. Neis suhtluskanalites pole hierarhiat, ka korporatiivkonto taga on nähtavad inimesed, tegemist on pehmemate kanalitega. Tegevusi ajaliselt väga pikalt ette ei kavandata, sest kanalite eelistus on ajas muutuv asi.

Negatiivne on see, et kõneisiku mistahes infot tajutakse tervikuna, ei eristata tema isiklikku ja tööalast poolt, vaid neid hakatakse kiiresti kokku miksima. Kokkuvõttes hakkab see tervikut mõjutama.

Elionil ei ole internetis suhtlevatele töötajatele sotsiaalmeedias käitumise juhendit – nii suuure töötajaskonna puhul pole mõistlik reegleid kehtestada. Kaasa aitavad ettevõtte üldised väärtushinnangud.

Sotsiaalmeedia ei asenda ajakirjandust

Anvar Samost võrdles ajakirjandust ja suhtekorraldust sotsiaalmeediaga. Inimesed on meediatarbijana võhikud ega mõista, et meedia on palju laiem kui ajakirjandus. Blogimine ja säutsumine ei hakka ajakirjandust kunagi asendama, sest ajakirjanduse tunnus on toimetamine – see on alati kollektiivne looming. Läänes on väga levinud müüt, et uudised jõuavad sotsiaalmeediasse varem kui tavameediasse. Kuid see ei ole ajakirjandus, sest puudub igasugune kindlus, et asjad on päriselt need, millena neid esitletakse.

BNS-i uudiste teema on BNS-i täisvastutus. Ajakirjaniku roll väljendub väljaande kontekstis, mitte erladi. Oluline on, et ajakirjanike muud tegevust väljaandega ei seostataks, et mitte luua kahemõttelisi seoseid. Kui keegi tahab end identifitseerida BNS-i alt, siis tuleks ülemusega kokku leppida, kas arvamusloo sidumine BNS-i ametliku seisukohaga on vajalik.

Eestis on üle 1000 tegevajakirjaniku. Facebookis on neid rohkem kui Twitteris. Tuntud ajakirjanikke on Twitteris ainult mõnikümmend. Kui Samost avaldab Twitteris arvamust, siis ta ei hakka seda varjama ega auditooriumi valima. Tema eesmärk on pigem suhelda, kontakti säilitada, uudishimu rahuldada. Need, kes tahavad teada, mida Samost arvab ja teeb, saavad seda teada – avalikkus Twitterit ei näe.

Ajakirjanik võib minna üritusele kampsuni ja katkiste teksapükstega. Ta võib esineda eri kanalites eri rollides, mis ei ole tema tööandjaga seotud. Suhtekorraldaja jaoks on see keerulisem teema – kuid kas ta on alati ettevõtte esindaja, korporatiivne tegelane, tööst tuleneva positsiooniga? Eestis on inimeste elu avalikum, seisusühiskonda pole olnudki, inimesed täidavad korraga paljusid eri rolle, millega teiste riikide kodanikud oma elu jooksul kokku ei puutugi.

Sotsiaalmeedia puhul kerkib üles vastutuse teema. Kui väljaanne kuvab kodulehel oma töötajate Twitteri-säutsusid, siis ta juriidiliselt vastutab nende sisu eest. Samal ajal on Twitterit meediakanalina mõttetu säutsude eest kohtusse kaevata. Iseenesest on tekkinud sotsiaalmeedia hea tava – enamik esineb oma nime all, ei toimu solvamist ega läbustamist.

Ajakirjanduse ärimudel pole jätkusuutlik, kui selle eest ei maksta. Ajakirjanduse tulevik on tasuline. See võtab aega, kuid 10 aasta pärast ei saa internetis praegusega võrreldes meediat tarbida – Samost võib selle peale mürki võtta. Sotsiaalmeedia lahutab meelt ja jääb suhtlusvõrgustikuks.

Kommunikatsioonijuhi seisukohalt on sotsiaalmeedia tähtis, sest see mõjutab organiastsiooni kuvandit. Isegi kui info kättesaamine on lihtne ja klient saab oma kaebuse kiiresti üles panna, on asi palju hullem, kui ajakirjanik seda säutsub.

Sotsiaalmeedia võimaldab ettevõtetel saata kliendile infot ajakirjanduse vahenduseta. Klient otsustab, kas ta usub seda või ta otsib konteksti ja selgitusi mõnest teisest kanalist. Kriitiline tarbija tahab ajakirjandust ka edaspidi tarbida, kuna info mõtestamise ja korraldamisega ei saa sotsiaalmeedia või Google hakkama.