Eesti tööandjate skandaalne manifest kinnitab meile, et tööandjad elavad kauges möödanikus, käsitledes tööjõudu kauge 19. sajandi vaimus. Tööjõudu nähakse tänamatu rumala massina, kelle õigusi tuleb järjest piirata ning tööandjate viimsedki kohustused töötajate kaela lükata.

Kuigi kujutame end oma mahajäämuses vahel põhjamaana, on Skandinaavia maailma kõrgeima elatustasemega piirkond hoolimata sellest, et sealsed tööandjad on käsist-jalust seotud tugevate ametiühingutega, kes ei lase ausale töötajale liiga teha. Miks aga Eesti ei jõua kuidagi Soomele järele, kuigi meie tööjõukulud moodustavad näruste palkade tõttu vaid murdosa põhjanaabrite omast, streigiõigust tahetakse piirata hoolimata sellest, et meil peaaegu ei streigitagi, sotsiaalmaksu maksmine tahetakse veeretada tööandjate õlult töötajate kaela ning pensioniiga kergitada juba üle meeste keskmise eluea?

Tegelikult puudub tööandjate vaatevinklist Soomele järelejõudmiseks ka vajadus, sest ega Eesti rikkur ela ju halvemini kui Soome oma. Keskmised näitajad kisuvad alla ju lihtrahva madalad palgad. Madal tööviljakus on aga tööandja valik, kes ei raatsi tänapäevastada oma tootmist. Või saaks miinimumpalgaga töölist kiviaegse sisseseadega tootmises senisest viis korda kiiremini tööle panna?

Tööandjate ideaalriik oleks ilmselt klassiühiskond, kus proletariaat oleks omanikeseisusest võimalikult kõrge taraga eraldatud ning elu käiks vabrikuvile järgi. Riigi roll oleks kõrghariduse kättesaadavust piirates tööandjaile madalama kutseharidusega pretensioonitut massi ette sööta. Sellise suhtumise korral ei ole tööandjad tänapäeva ühiskonnale muidugi mitte mingiks partneriks. Loomulik, et selliste juurde ükski endast lugupidav inimene tööle ei kipu ega taha üldse sellistega tegemist teha.

Allikas: Õhtuleht