Aasta pärast eurotsooni astumist on väikeriigil Eestil raske aktsepteerida kohustust aidata Lõuna-Euroopat. Eurovastane Anti Poolamets kannab uhkelt senini oma särki „Ma armastan krooni.“ Kuigi eestlased on üldiselt siiski euro poolt, on toetus sellele langenud.

Kui 2010. aastal pooldas eurot 60% eestlastest, siis 2011. aasta oktoobris oli neid 56%.

Ajaleht Postimees läks möödunud aasta septembris nii kaugele, et avaldas ühe lehekülje, kus Anti Poolametsa kampaania võrdles Eesti liitumist Titanicule astumisega. Ajalehe juht Anvar Samost ütleb nüüd, et see ei olnud kuigi särav idee. Samost räägib, et Eesti nägi rahaliidus võimalust astuda viimaks „arenenud riikide klubisse.“ Euro aitab eemalduda ka naaberriik Venemaast.

Madis Müller Eesti Pangast ütleb, et Eesti ei kahetse oma otsust liituda, kuid keegi ei ole väga rahul sellega, mis toimub. Kas Eesti idealiseeris ehk liialt rahaliitu? 2007. aastal olid firmajuhid äärmiselt pettunud, et siis ei õnnestunud eurotsooniga ühineda.

Selleks, et 2011. aastal selleni jõuda, tegi Eesti läbi tõelise kärpimise ning seda üleilmse kriisi ajal. Pärast seda kui 2009. aastal langes majandus 13,9% ja töötus näitas hirmutavaid numbreid, on Eesti jõudnud nüüd oma riigivõla näidu poolest pailapse rolli. Seega on Eestil raske mõista riike, kes reeglitest kinni ei pea ning keda nüüd aidata tuleb. Eriti raske on teiste abistamist alla neelata, teades et Eesti alampalk on 278 eurot, samas kui Kreekas on see 863 eurot.

25-aastane keemiaõpetaja Martin Saar ütleb, et eestlased on sama distsiplineeritud kui sakslased ja kui nõukogude okupatsiooni ajal allusime Moskva lollustele, siis nüüd põlvitame sama Saksa järjekindlusega Brüsseli bürokraatia ees. Ta ütleb, et ta ei ole euro vastu, kuid selle viisi vastu, millega riik selle käibele tõi.

Allikas: Le Monde (Prantsusmaa) majanduslisa 2. leheküljel, Claire Gatinois, 17.01.2012