Müüt on euros endas, nagu teda on igas rahaühikus. See müüt on meile hea: ta parandab liituja reitingut, odavdab tema ja ta kodanikke laene ning kasvatab investeeringuid ja tööhõivet.

Madal võlakoorem, valuutakomitee ja ametlikud kinnitused, et me ei devalveeri, ei asenda usku suurde arenenud riikide valuutasse. Tema sära on viimastel kuudel küll tuhmunud liikmesriikide võlaprobleemide pärast, ent ta jääb tähtsuselt ja usutavuselt maailma kahe suurema sekka ikka. Võlad aga on probleem ka dollari või jeeni kodumaal.

On kindel uskumus, et euro nimel pidime me kärpeid tegema ja lõpuks isegi tarbimismakse tõstma. Las see uskumus siis ka elab, ehkki kärbivad ja tarbimismakse tõstavad meie moodi nii eurotsooni sees kui sellest väljas olevad riigid, sealhulgas euroga ühinemise välistavad britid. Valu on lihtsalt kergem seletada ja taluda, kui talle on antud lihtne eesmärk ja mõte.

Tulemused on meil tänu sellele väljapaistvad, et me hoidsime ära Kreeka mõõtu puudujäägi, ei pea maksma suuri võlgu ega tõstma enam makse (mis seisab ees enamikul teistel). Ärgu jäägu aga kohta arvamusele, et kui euro käes, võib kummi lõdvaks lasta. Võlad jäävad võlgadeks ja arved tuleb maksta valuutast sõltumata. Käimasolevad rahandusreformid Euroopa Liidus kinnitavad, et selles ei kahelda ka tsooni sees.

Müüte loovad ka hirmud ja läbi hirmu sündinud müüdid kergesti ei tuhmu. Enamus Eesti inimestest on kindlad, et euro toob hinnatõusu, on toonud igal pool. Paljud usuvad ka seda, et siis saavad meil hinnad olema nagu Soomes, palgad püsivad aga ikka endised.

Selle müüdiga on võideldud, aga tulemused on kehvad. Ei saa eitada, et kiusatus ümardada hindu ülespoole ja muuta hindu mugavuse pärast pisut ettevaatavalt on eriti väikeste hindade puhul ettevõtjail olemas. Täppisuuringud räägivad siiski, et tõus on liitujatel jäänud olematu 0,1–0,3% vahele. Aga inimestele on jäänud tunne hoopis suuremast hinnatõusust.

Tegeliku hinnatõusuga, olgu või olematuga, püüame siiski võidelda nii riiklikult kui ka ühiskondlikult. Juba juulist on kohustuslik hindade eksponeerimine mõlemas valuutas ja ühiskondlik kontroll aitab kiusatust kindlasti ohjeldada. On ka ausa hinnastamise kokkulepe, millega liitujad deklareerivad, et euro pärast hindu ei tõsta. Liitunu silt äril annab konkurentsieelise, hindade tõstmisega vahele jäämine aga tarbija pahameele, mis läheb ärile maksma. Riik ise ümardab maksud eeskujuks allapoole.

Viimased kuud peaksid viima arusaamisele, et hinnatõuse juhtub ikka ja ka eurota. Ja millest näiteks 2008. aasta 11%? Muid põhjusi kui nõudlus, tarbimishasart, ootused ja laenud siin pole. Need ei sõltu valuutast. Iga ettevõtja peaks aga teadma, et sisenõudluse kasvu ehk ruumi hinnatõusuks tegelikult pole. Käibe tõstmine on võimalik koguse, mitte hinna tõusu arvel. Kindlasti ei saa juttugi olla uuest või Soome hinnatasemest, seda ei luba ostjate rahakott.

Päris targad inimesed on mult veel hiljaaegu küsinud, mis kursiga raha vahetatakse. Ma pole tahtnud enam vastata, tüdinud juba. Mitte keegi otsustajatest pole kursi muutmist tõstatanud, mitte mingit huvi Euroopa Liidu otsustajal kursi alandamise vastu ei saa olla. Slovakkias näiteks hoopis revalveeriti, kuna EL-i huvi oli, et eurotsooni ei eksporditaks inflatsiooni.

Devalveerimiseks oleks vaja meie nõusolekut, ent kas tõesti usutakse müüti rahandusministrist, kes viib oma naha turule? Kursi alandamine tähendaks rahva vaesemaks tegemist ja sõnamurdlikkust ning selleks pole mingit majanduslikku õigustust.

Väide, et euro pärast ohverdati majandus, on osake „euro nimel“-müüdist. Sama räägitakse aga kõigi kärpijate kohta. Euroopa Keskpanga president Trichet ja IMF-i president Strauss-Kahn on teatanud, et suurem kärpimine toetaks majanduskasvu. Riiklikud kulud on küll ajutine doping, aga ainult juhul, kui püsib usaldus ja kulusid ei tehta suurte võlgade hinnaga. Need tingimused on Euroopas selgelt täitmata.

Eesti kiire toibumine võrreldes Läti ja Leeduga on väikese võla, kiirema kärpimise ja suurema usalduse tulemus. Sellele lisandub nüüd euromüüt, sest saime liitumisega hakkama ja eristusime.

Need, kel kroone vähe, näivad eurot rohkem kartvat. Ta olla rikaste huvi, vaesed kaotavat ikka ja raha vahetamisel võetavat veel vahelt ka. Tegelikult just selle vahetuse ajal vahelt ei võeta, vahetatakse ent piiranguteta. Kulusid tekib vahetamisest küll, kuid neid maksavad siiski need, kel maksevõime – riik, pangad, kaubandus, ärid. Ka neil ei tasu kulusid kiruda, sest ära tasuvad need kiiresti. Kiruda maksab neid varjatud kulusid, mida rahvusvahelises majanduses osaledes kroone eurodeks ja tagasi vahetades veel sellegi aasta lõpuni varjatult kanname.

Seda ma küll päris hästi ei teagi mida teha kurtmisega, et oleme ju kõige vaesem eurotsooni riik. Vastata vahest, et eurotsoon on väga rikas võrreldes kroonitsooniga? Rikkusel aga on omadus tsooni sees ühtlasemalt jaotuda.

Räägitakse veel, et me kaotame iseseisvuse. Tegelikult kaotame armsa rahatähe, milles iseseisvuse müüt küljes on. Iseseisvuse enda piiritlesime aga vabatahtlikult ära juba 1992. aasta rahareformiga.

Väikesed valuutad ei ole iseseisvad ega tee ilma. Me oleme end suure külge ametlikult fikseerinud ja selle tõttu kaheldamatult rikkamad kui olnuksime ilma. Me kaupleme ja laename eurodes niikuinii ning eurotsooni hädad ei ole meid jätnud puutumata ikka. Kuni aastavahetuseni on puudu vaid eelistest.

Allikas: Delfi