Investeerimispankur Joakim Helenius kaitseb Eesti majandusmudelit, räägib, kuidas ta Ukraina kaudu hiinlasi toidab, ja soovitab, mida on kasulik õppida.

Majanduskriisi ajal on paljud hakanud Eesti majandusmudelis kahtlema. Et peaks muutma maksusüsteemi, rohkem reguleerima, valima eelistatavaid alasid, riik rohkem sekkuma…

Enamik inimesi, kes seda räägivad, ei saa päris hästi aru, kuidas maailm toimib. Eesti on rajanud väga väärtusliku baasi, millele tulevikku rajada. Kui Eesti tahab saada viletsaks Skandinaaviamaade koopiaks, siis ei huvitaks Eesti kedagi. Kui tahad Skandinaavia mudelit, lähed Skandinaaviasse. Ei pea tulema Eestisse, et maksta kõrgeid makse. Ja kuna Eesti on vaene, siis isegi juhul kui maksud oleksid kõrged, oleksid riiklikud teenused ikka märksa kehvemad.

Te ei jaga seisukohta, et on vaja majandusmudelit muuta?

Need hoiakud on lapsikud. Lähed lastega puhkusele – ilm on ilus ja päike paistab, kõik on õnnelikud. Sajab aga vihma – hakatakse virisema, et on vilets puhkus. Just sellist suhtumist näen praegu, et nüüd, kui Eesti läbib majanduskriisi, hakatakse rääkima, et mudelit tuleb muuta.

Eesti majandusmudel on olnud hea. Eesti majandus on olnud üks maailma kiiremini kasvavaid majandusi, isegi kui võtta arvesse viimatine langus.

Eestil läheb väga hästi. Ma arvan, et järgmise viie–kümne aasta jooksul on Eestil potentsiaali olla majanduslikult (kasvult) kõige edukam Euroopa Liidu riik.

Mõni aga ütleb, et kriisi põhjustas või vähemalt võimendas liigne sõltumine välisinvesteeringutest.

Ei, kriisi põhjus oli liiga suur kodumaine tarbimine. Pangad olid laenates liiga lõdvad. Inimesed tunnetasid buumi ja palgatõusu, võtsid rõõmsalt laenu ja ostsid autosid, televiisoreid, kortereid. Aktiivsed olid mittetootlikud teenindussektorid, kes lihtsalt pööritasid ja pööritasid raha. Keegi ostis auto, automüüja sai kasumit, läks sellega kallisse restorani, restorani omanik sai kasumit, läks ostis korteri… Nii see asi pöörles ja pangad toitsid seda. 

Edgar Savisaar kirjutab oma blogis, et tööpuuduse vähendamiseks on vaja vastu võtta töökohtade loomise seadus.

See on majanduslik kirjaoskamatus. Sellise jutuga võivad välja tulla inimesed, kes majandust ei tunne. Muidugi kõlab see jutt kenasti ja töötule inimesele kindlasti meeldib.

Kui keegi peaks kasutusele võtma majandussüsteemi, mida reklaamib Edgar Savisaar, siis oleks see otsetee Kreekasse. Andke natuke aega, ja ühel hetkel on Eesti sama kaugel – riigil pole enam lihtsalt raha.

Kuidas (välis)investorid praegu Eestile vaatavad?

Neile meeldib see, mida nad Eestis näevad. Eriti kui tuleb euro, on neid veel lihtsam Eesti-usku pöörata. Mida rohkem tuleb Eestisse välismaa investeeringuid ja oskusteavet, seda lihtsam on ka kohalikel firmadel areneda.

Oleks puhas hullumeelsus hakata Eesti majandussüsteemiga mängima. Kõige rumalam asi, mida keegi võiks ette kujutada: hakata järsku muutma süsteemi, mida haritud ja äris aktiivsed inimesed imetlevad… Mis jääb järele? Mitte midagi ei jää järele.

Eesti inimesed liiguvad nagu tuulelipud, isegi ärimehed. Kui on raske aeg, siis pööratakse oma vaateid nagu tuulelippu. Nii on lihtsam ja avalikkus ootab seda.

Kui mina kaitsen Eesti majandusmudelit, siis ma tean, et kui artikkel ilmub, siis on selle all palju vastikuid kommetaare minu kohta. Kujutan neid kommentaare väga hästi ette…

Sellised kommentaarid, et müüme jah Eesti välismaalastele maha?

Jah, jah. Minu jaoks pole see isegi ideoloogiline küsimus, vaid puhas ratsionaalsus. Ma tõesti usun Eestisse. Kui Eesti muudab oma süsteemi, siis ärimehed nagu mina… Mul pole enam mingit põhjust Eestisse investeerida. Mitte mingit.

Fakt, et Eesti majandusmudel on ainus asi, mis ärimehi ja investoreid Eestis huvitab.

Ainus?

Kõikide väikeste riikide, sh ka Eesti häda on see, et nad kipuvad arvama, et maailmas on keegi neist väga huvitatud. Ei ole. Inimesed ei pea Eestist eriti midagi. Ei pea Soomest. Ei pea Lätist. Ei pea Ungarist. Maailmas on umbes 20 riiki, mille kohta inimestel on mingi arvamus. Ülejäänud ei huvita kedagi. Ega eestlased pole teistsugused: võid minna Tallinnas tänavale ja küsida, mida nad arvavad Ecuadorist. Mitte midagi.

Väikese riigina pead kõvemini töötama, et muuta ennast atraktiivseks. Eestil on see õnnestunud. Eesti on saanud palju positiivset kajastust. Ühesugune tulumaks, dividendide tulumaksuvabastus, sõbralik ärikeskkond, uus paindlik tööturuseadus.

Kõigile need asjad ei meeldi.

Kui lähed Skandinaavias ametiühingutegelaste juurde, siis jah, neile ei meeldi, aga mis kasu neist on? Soomes alustasid sadamatöölised streiki siis, kui Soomel oli vaja eksportida, sest ilma ekspordita variseb Soome majandus kokku. Eksportida on niigi raske, aga need inimesed streigivad. Kui loll võib olla?!

Mida te ise praegu teete? Mis projektid on pooleli?

Järgmised kaks nädalat (intervjuu on tehtud 28. mail) olen Euroopas ja Ameerikas, et panna paika umbes üks miljard krooni, mille eest ehitatakse Musta mere äärde viljaterminal. Olen investeerinud Ukraina ja Venemaa farmidesse, kuid sadamad on pudelikaelaks. Tootmine suureneb, on vaja eksportida, aga pole piisavalt suurt sadamavõimsust.

Nii et raha on maailmas endiselt olemas, seda on võimalik leida?

Raha on olemas, pole kahtlust, kuid raha on palju valivam.

Teatud mõttes olete te müügimees, kes peab müüma riike. Müüma Venemaad, Ukrainat, Eestit. Meie majandus on 20% langenud, tööpuudust on ligi 20%. Sellist olukorda tundub võimatu investoritele müüa.

Pole nõus. Eestit on kerge müüa. Mõnevõrra raskem on müüa Ukrainat, Lätit ja Leedut. Kui peaksin müüma Kreekat või Portugali, siis vihkaksin oma ametit. Eestit on praegu suhteliselt lihtne müüa.

Enamik inimesi ei tea Eestit. Euroopas või Ameerikas on Eestist ikka umbes selline mulje, et teie elu on ilmselt väga raske. Mäletatakse veel ajalehtede pealkirju Balti kriisi kohta. Kui hakkad aga rääkima, mis tegelikult on juhtunud, siis see avaldab muljet.

Mis on Eesti lugu, mida müüa?

Vaatame, mis on tegelikult juhtunud. Jooksevkonto defitsiit oli 2007. aastal 18% SKT-st. Praegu on jooksevkonto plussis. Massiivne pööre, saavutatud tänu avaliku sektori ja erasektori kärbetele. Inimesed on palgakärpeid aktsepteerinud. Jah, see põhjustas omakorda eratarbimise vähenemise, kuid seda on vaja olnud.

Positiivsena näeme, et eksport on hakanud kasvama. Eesti konkurentsivõime on kriisi ajal kasvanud. Eelmise aasta juulis tegi valitsus tööturu reformi, mis on firmadele riski võtmisel oluliselt toeks. Kui firmad peaksid kannatama ebaõnnestunud äriplaani, muutunud majanduskeskkonna, suurenenud riski tõttu – siis Eestis pole liiga kallis inimestest vabaneda. Kui võtad Soomes või Rootsis inimese tööle ja äri ei õnnestu, maksad endal nina veriseks. Paljud väikefirmad on selle tõttu pankrotti läinud.

Eesti tööturg on märksa paindlikum. Kõik – Rahvusvaheline Valuutafond, Maailmapank, Euroopa Keskpank –, kõik ütlevad, et Euroopa peab tööturgu liberaliseerima. Eesti on seda teinud, Euroopa mitte.

Lähiaastatel näeme, et üha suurem osa investeeringuid tuleb Eestisse Skandinaaviast, kust firmad toovad võib-olla mitte kogu tootmise, aga osa sellest siia.

Eesti mudel teeb Eesti konkurentsivõimeliseks. Asjad ei sünni üleöö, me peame andma selleks aega. Kui me anname 10–15 aasta aega, siis see laseb Eesti majandusel kasvada palju kiiremini kui Skandinaavias. Toimub reaalne järelejõudmine.

Te olete investeerimispankur ja põllumees?

Pead olema innovatiivne, kui tahad olla edukas. Kui tahame toita kasvavat rahvastikku, võidelda kliimasoojenemisega, võtta arvesse keskkonda, urbaniseerumist, arvestada veepuudust maailma eri kohtades, siis peab põllumajandus muutuma märksa kommertslikumaks ja globaalsemaks.

Mis siis maailma põllumajanduses muutub?

See, mis põllumajanduses toimuma hakkab, sarnaneb kunagise industrialiseerimisega.

Vaestes riikides elavad inimesed väikestes talukohtades, mis on enam-vähem piisavalt suured, et pere ära toita. Nad ei toida kedagi muud. Majanduslikust vaatevinklist ei lisa need inimesed majandusele erilist väärtust.

Nende lapsed kasvavad suureks ega taha enam elada nii nagu vanemad. Nad lähevad linna tehasesse tööle. Neile hakatakse palka maksma, nad teenivad rohkem kui nende vanemad eales. Nüüd on neil raha ja nad muutuvad tarbijateks. Nad ostavad toitu poest, mitte ei võta enam oma põllulapilt.

Samal ajal ühendatakse väikefarmid suurteks kommertsfarmideks, mis majandavad palju efektiivsemalt ja suudavad varustada supermarketeid. See, mida näeme põllumajanduses, on sama, mida nägime siis, kui maailm industrialiseerus.

Kõige selgemalt on see muutus näha Hiinas. Hiinlased ei taha enam ainult riisi süüa. Rahvas on muutunud rikkamaks ja muutnud oma menüüd. Nad söövad rohkem liha ja rohkem piimatooteid. Söövad paremini. Hiinas kasvatatakse küll loomi, kuid pole piisavalt loomasööta. Kuna Hiina ei suuda ise toota, impordivad nad üha rohkem-rohkem ja import muudkui suureneb. Trigoni investeeringud Venemaa ja Ukraina farmidesse on üks osa sellest arengust.

Teie investeeringud Venemaal ja Ukrainas on mõeldud Hiina toitmiseks?

Teatud mõttes küll. Keegi peab nende jaoks tootma. Maailma kõige odavam koht, kus teravilja toota, on Ukraina. Odavuselt järgmine on Venemaa.

Mis teeb selle odavaks? Tööjõud, muld, kliima?

Kombinatsioon mitmest asjaolust, kuid esimene asi on muld. Mustmuld on palju parem. Mujal maailmas on liiva- ja savipõ-hine muld, ka Eestis ja Ameerikas. Liiva- ja savimulda harides vajad ehk kaks korda rohkem väetist kui mustmulla puhul.

Teine asi on vihm. Suures osas maailmast pole vihm nii hästi ennustatav kui Ukrainas ja Venemaal, s.t farmerid peavad kaevama kraave ja tegelema kunstliku niisutusega. Kõik see on kallis.

Mis on Ukrainas põllumajandusäri tegemise risk?

Suur on poliitiline risk. Majanduslik risk on suurem kui Eestis. Korruptsiooni on rohkem kui Eestis.

Teisalt on Ukraina turg suur ja ta on väga oluline tuleviku põllumajandusmaa. Ukrainast saab põllumajanduse superjõud.

Kuidas te Ukrainas oma farmidesse inimesi leiate?

See on meie suurim väljakutse – inimesed. Järk-järgult juhime ja harime, kasvatame neid. Kui keegi tuleb purjus peaga tööle, siis laseme kohe lahti.

Joomine on seal suur probleem?

Jah, juuakse väga-väga palju. Aga me maksame kohalikku standardit arvestades väga head palka ja seepärast saame olla nõudlikud.

Kas te rendite põllumajandusmaad või kuulub see teile?

Venemaal on meil oma maa. Ukrainas sedasi ei saa, seal on meil pikaajalised rendilepingud.

Kui te kirjeldate oma Ukraina ja Venemaa farme, siis mingis mõttes käib jutt ameerikalike suurfarmide loomisest.

Ma ei tea täpseid arve, aga Ameerikas töötab põllumajanduses umbes 1,5% elanikke. Nad ei toida üksnes omaenda rahvast, vaid Ameerika on ka maailma suurim põllumajandustoodete eksportija. Kakssada aastat tagasi töötas põllumajanduses 90% ameeriklasi.

Vanasti ja ka tänapäeval Hiinas, Aafrikas ja mitmel pool mujal on nii, et kui sul on 1000 hektarit, siis on sul vaja 5000 inimest, kes maad hariksid. Aga meie Trigonis suudame harida 1000 hektarit maad viie–seitsme inimesega, sest meil on moodsad masinad, traktoritel on GPS-süsteem, tarkvara mõõdab väetist…

Aasias ja Aafrikas on sadu miljoneid inimesi, kes peavad põldu sisuliselt samamoodi nagu 1000 aastat tagasi?

Täpselt, ja see peab muutuma. Need maad peavad saama rikkamaks. Aga ka maailma jaoks on see positiivne areng, sest kui inimesed liiguvad linnadesse ja saavad tööd tehastes, siis on neil märksa väiksemad perekonnad, vähem lapsi, väiksemad korterid.

Kui tahame, et maailma rahvaarv stabiliseeruks või väheneks (mitte liiga järsult) tasemele, mis oleks pikaajaliselt elujõulisem, siis ülalkirjeldatud protsess on üks osa vastusest.

See areng, et põllumajandus äristub, et hiinlased kolivad linnadesse ja söövad rohkem liha, ei meeldi paljudele – rohelistele, loomaõiguslastele…

Isikutel võib olla oma arvamus, kuid nad ei saa sundida teisi mõtlema samamoodi nagu nemad. On väga lihtne istuda kusagil Euroopas ja öelda, et hiinlased ei tohiks hästi süüa, vaid peaksid sööma ainult riisi.

Jah, võib rääkida, et see tekitab keskkonnale stressi ja võib-olla ei kohelda loomi alati piisavalt korralikult. Seda on lihtne öelda ja sellega on lihtne nõustuda, aga kes läheb hiinlase juurde ja ütleb talle: tead, ära söö liha, söö sedasama, mida sa varem sõid?

Seda ei saa teha. Inimestelt ei saa võtta õigust parandada oma elu. Inimestelt ei saa võtta õigust kasutada oma töö vilju nii, nagu nad ise sobilikuks peavad. Muidu liigume tagasi käsumajandusse, nagu oli minevikus. Printsiip oli ju täpselt sama: kusagil plaanikomitees istuvad targad inimesed, kes teavad paremini, mis on inimestele parem.

Te ütlete, et Eesti majandusmudel on tugev, aga kas pole midagi, mida võiks siiski kohendada? Näiteks tööjõumaksud on Eestis väga kõrged.

Soovitus on ikka sama: maksustage tarbimist, mitte äri või töötegemist. Käibemaks, aktsiisid. Siin ma nõustun roheliste parteiga, et kütuseaktsiis võiks tõusta. See oleks super. Valitsusele on see hea rahaallikas. Keskkonnale hea. Inimesed ei saaks ka midagi ette võtta. Vene piiri ääres võivad nad ju salakütust vedada, aga seda teevad nad niikuinii, aga Tallinnas aktsiisi eest ei pääse. Inimesed saavad siis ise valida, kas sõidavad autoga või eelistavad ühissõidukeid.

Kas te ise kasutate Tallinna ühissõidukeid?

Olen… kasutanud. Harva. Aga nad on olemas ja sõidavad.

Mida te soovitaksite neile, kes lõpetavad gümnaasiumi või alles astuvad gümnaasiumi? Mida neil tasuks õppida, et tulevikus ikka tööd ja palka oleks?

Esiteks tehke seda, milles olete tugev. Kui käeline tegevus sobib ja meeldib, siis hakake kas või puusepaks või elektrikuks. Neil aladel on alati tööd ja alati palka.

Teiseks. Noortele eestlastele soovitan: õppige vene keelt. Noored ei oska seda enam ja see on halb. Nende eestlaste järele, kes räägivad ühtaegu nii vene kui ka inglise keelt, on pidevalt nõudlust. Ka Trigon otsib neid inimesi alailma.

Kolmandaks, õppige reaalaineid. Need garanteerivad töö ja sissetuleku igal ajal ja igal pool. Pole isegi oluline, mis riigis te elate.

Meil Eestis, aga ka Euroopas tähtsustatakse vahel  kõrgharidust üle. Et ilma selleta ei saa. Aga ütlen veel kord: heal puusepal või elektrikul on alati korralik töö olemas. Ausalt öeldes ei saa ma tihti aru ka kõikvõimalikest teadustest, mis uurivad asju nagu see, et kui linnas on näha rohkem punast värvi, siis kuidas see inimestele mõjub. Mis kasu sellest on?

Eluloolist

Joakim Helenius

• Investeerimispankur ja ettevõtja Joakim Helenius on Eestis tegutsenud 18 aastat. 1992. aastal asutas ta koos Hannes Tamjärvega investeerimispanga Hansa Investments, praeguse Trigon Capitali.

• Enne seda oli ta töötanud suurtes rahvusvahelistes pankades: Goldman Sachs, Kansallispankki, Merill Lynch.

• Ta on lõpetanud Cambridge’i ülikooli majandusteaduskonna.

• Eestis on ta investeerinud peaaegu igasse sektorisse: Eesti Telekomi, Baltikasse, siinsetesse farmidesse, kinnisvarasse.

Allikas: Päevaleht