Eestis osales töökohapõhises õppes eelmise aasta lõpu seisuga ligi pooltuhat inimest, samas Saksamaal omandab enamus noori ameti sel teel.

Töökohapõhist õpet ehk õpipoisiõpet alustati Eestis pilootprojektina 2003. aastal. Kolm aastat hiljem legaliseeriti see kutseõppeasutuse seaduses ühena kahest õppevormist. Sotsiaalministeeriumi ja töötukassa ühistööna eelmisel aastal valminud töötuse vähendamise kava kohaselt pakutakse seda koolitusvõimalusena ka madala kvalifikatsiooniga töötutele.

Eestis on töökohapõhine õpe määratletud õppevormina, kus praktika ettevõttes või asutuses moodustab vähemalt kaks kolmandikku kutseõppe kogumahust. Seda võib kutsekool rakendada nii riigieelarvelistel kui ka riigieelarvevälistel õppekohtadel. Praktikakoht peab olema saanud koolilt positiivse eksperthinnangu. Kool kannab praktikakohale üle kuni 50 protsenti koolituskoha maksumusest töökohapõhises õppes osaleja juhendamise kulude katteks. Praktikakoht omakorda maksab töökohapõhises õppes osalejale tasu vähemalt tunnipalga alammäära ulatuses.

60 protsenti Saksa noori valib töökohase õppe

Sarnast õpet rakendatakse, sageli duaalse hariduse nime all, mitmetes riikides, näiteks Taanis, Hollandis ja Prantsusmaal ning viimastel aastatel ka Hiinas ja teistes Aasia maades. Saksamaal on duaalse hariduse traditsioon juba aastakümneid pikk ning selle kasuks otsustab tänapäeval ligi 60 protsenti noortest. Duaalse õppe teel on seal võimalik omandada ligi 350 erinevat kutsekvalifikatsiooni, nende hulgas näiteks pangatelleri, keemiku, kartograafi, reisiagendi, hambatehniku, fotograafi, keraamiku, sotsiaalkindlustusametniku, turu- ja sotsiaaluuringute spetsialisti ning mikrotehnoloogi oma.

Saksamaa duaalne haridus hõlmab 2-3,5 aasta vältel töötamist praktikandina ja õppimist koolis. Koolis käib noor keskmiselt 1-2 päeva nädalas või 3 kuud aastas mõnenädalaste plokkidena. Koolis õpitavatest ainetest 2/3 on seotud tulevase ametiga ning 1/3 moodustavad üldained nagu näiteks võõrkeeled ja sotsiaalteadused. Ülejäänud argipäevadel töötab noor ettevõttes või asutuses. Tööandja maksab talle palka, mille suuruse määrab kollektiivlepe. Kui palk on väga madal, saab noor riigilt toetust, mis tagab talle teatud miinimumsissetuleku.

Saksamaal kandideerib noor duaalse õppe praktikakohale nagu töökohalegi. Kui ettevõte on inimese duaalse õppe praktikakohale valinud, siis on talle tagatud ka õppekoht koolis. Duaalse õppe lõppedes tuleb noorel harilikult sooritada teoreetiline eksam koolis ja kaubandus-tööstuskoja praktiline eksam ning esitada lõputöö, positiivsete tulemuste korral saab ta ametitunnistuse.

Duaalse õppe kuludest katavad Saksamaa haridusministeeriumi andmetel ettevõtted ligi 84 protsenti (pärast praktikandi tootliku panuse mahaarvamist) ja liidumaad 16 protsenti. Mõne aasta eest pakkus duaalset õpet ligi neljandik Saksa firmasid. Üle 500 töötajaga ettevõtetest pakkus seda koguni 93 protsenti. Firmad on küsitluse kohaselt duaalsest haridusest huvitatud ennekõike seetõttu, et just nii on võimalik saada endale sobivat tööjõudu.

Eestis on takistuseks firmade huvipuudus

Üks põhjusi, miks Saksamaal edukaks osutunud töökohapõhine õpe Eestis juurdunud pole, on haridus- ja teadusministeeriumi kutsehariduse talituse juhataja Kalle Toomi sõnul traditsioonide puudumine. Eestis on kutseharidus aastaid olnud pigem koolipõhine, nagu ka näiteks Soomes ja Rootsis. «Samuti on ettevõtjate jaoks harjumatu õppekava täitmise kohustusega kaasnev suur vastutus,» lisas Toom. Ka ütles ta, et Eestis leidub vähe suurettevõtteid, kuid väikestes firmades on õppe korraldamine paratamatult keerulisem.

Tartu Kutsehariduskeskuses ei ole ühtegi töökohapõhises õppes õppijat, ütles kooli direktori asetäitja õppealal Liivi Raudsepp. «Meie kogemus on, et ajal kui majanduses valitseb madalseis ja lokkab tööpuudus, ei leia ettevõtet, kellel oleks huvi selle õppevormi vastu,» nentis ta.

Kuressaare Ametikool on töökohapõhist õpet pakkunud aastatel 2005-2008 ehitusviimistluse, müürsepa, majutusteeninduse, müüja, õmbleja, restoraniteenindaja ning ehitustööde objektijuhi erialadel, rääkis kooli teabejuht Taavi Tuisk. «Nüüd on ettevõtjail oluliselt vähem võimalusi ja huvi töökohapõhise õppe läbiviimiseks, kui oma inimestelegi on keeruline tööd leida,» tõdes ta. Tuisk viitas samuti, et probleemiks on ka suurettevõtete vähesus. «Ettevõttele oleks ökonoomsem see, kui saaks korraga võtta mitu õpipoissi, kuid väikese suurusega ettevõtted ei saa üle ühe-kahe võtta.»

Majanduse elavnedes ning ettevõtete tööjõuvajaduse kasvades tahab Kuressaare Ametikool teabejuhi kinnitusel töökohapõhise õppe arendamisega kindlasti edasi tegeleda. «Sihtgrupp, kes võiks just töökohapõhiselt eriala omandada, on tõenäoliselt olemas,» lausus Tuisk. «Samas leidsid mitmed meie lõppenud õpipoisiprojektides osalejad, et nad tahavad eriala põhjalikumalt omandada ja tulid meile päevaõppesse,» lisas ta.

Vaja oleks suuremat riigi toetust

Tallinna Teeninduskoolis saab töökohapõhises õppes omandada nelja eriala: kondiiter, kelner, kokk ja müügikorraldus. Seda õppevormi kasutab 145 kooli õpilast vanuses 18-61 eluaastat.

Osa neist töötab ametis, mida nad kunagi õppinud pole, ning tunneb vajadust vastav eriala siiski omandada. Teised aga on sama eriala nõukogude ajal õppinud, kuid soovivad nüüd oma oskusi täiendada. Kelnerid on enamasti tulnud aga otse keskkoolist. Varem isegi kool ise leidis neile praktikakohad, aga praegu on see keeruline, lausus Tallinna Teeninduskooli direktor Meeli Kaldma. «Väga paljud on lõpetanud muu eriala,» lisas kooli kaubanduse valdkonna juhtivõpetaja Aive Antson. «Meil on siin praegu näiteks veterinaare ja kosmeetikuid. Igal aastal astub ka 3-4 kõrgharidusega inimest mitme kursuse peale sisse.»

«Iga päev kuulen koolitunnis, kuidas õpilased ütlevad: nädalas 2 päeva olen koolis ja 5 päeva tööl. Vaba aega neil üldse ei ole,» rääkis Antson. «Tegelikult peaks olema kooliaeg tööaja sees, nagu see on Euroopas, aga seda väga vähesed ettevõtted arvestavad.» Samas pole tema sõnul sageli ka õpilased ise huvitatud osalisest tööajast, eriti kui neil on pere ja laenud tasuda.

Ettevõtete suhtumine on Antsoni sõnul jäigemaks muutunud just viimasel ajal. «Kahjuks sellel õppeaastal on õpilased koolis rääkinud, et neile antakse töö juures valida: kas ainult töötad või koondame, laseme lahti,» tõdes ta. «Minuni on jõudnud õpilaste kaudu info, et mitmed õpilased on selle tõttu loobunud.» Ilmselt on majandussurutise tõttu personali vähendanud ettevõtetes töötajate arv nüüd nii väike, et võimalused töögraafikuid koolipäevade jaoks kohandada on kahanenud väga ahtaks, vaagis Antson ettevõtete suhtumise muutuse põhjusi.

Nii tema kui Kaldma arvavad, et riik peaks töökohapõhist õpet rohkem toetama. Näiteks Hollandis saavad Antsoni sõnul ettevõtted, kus töötavad töökohapõhises õppes õppijad, riigilt maksusoodustust, kuid Eestis midagi sellist pole.

Allikas: Postimees