Sisserände piirarvu põhjus on kadunud

Tundub, et on saabunud aeg, mil Eesti migratsioonipoliitika, sealhulgas sisserände piirarv tuleks taas üle vaadata. Euroopa Liidus kehtivat EL-i kodanike vaba liikumist on eestlased varmad kasutama. Eesti enda immigratsioonipoliitika on aga alati olnud range, piirav ning eelkõige immigratsiooni takistav.

Immigratsiooni ohjeldamiseks on meil sätestatud ka immigratsiooni kvoot, mida ei esine aga enamikus riikides. Aastane sisserände piirarv ei tohi ületada 0,1% aastas Eesti alalisest elanikkonnast. Seega ligi 1300 inimest. Immigratsiooni kvoodi süsteemi kasutavad eelkõige need maad, kes peavad end ajalooliselt immigratsiooni riikideks ehk siis USA, Kanada ja Austraalia, kes vajavad sellist kvooti.

Eestis tuuakse tihti immigratsiooni piiramise põhjuse vajaduseks fakt, et meil on mitte Eesti kodakondsusega elavaid isikuid juba piisavalt palju, samuti hirm, et migratsioon kujutab endast sisejulgeolekuohtu. Kuid tundub, et kunagised sisserände piirarvu kehtestamise põhjused on ära langenud. Eesti elanikkond väheneb ning pigem emigreerub kui suureneb. Selleks, et siiski säilitada normaalselt funktsioneeriv ühiskond, kus on töötajaid ja tööandjaid, ei saa enam silma kinni pigistada ning öelda, et Eesti ei vaja immigrante. Loomulikult jääb see Eesti otsustada, milliseid migrante ta vastu võtta soovib, ning selleks on ka seadusesse kohaldatud nn investorite elamisluba (elamisluba ettevõtluseks, töötamiseks).

Migratsiooniteema on Eestis alati olnud väga hell teema ning tihti ka poliitiliselt ülespuhutud. Kindlasti oli Isamaa ja Res Publica Liidu valijaskonnale šokeeriv lugeda, et tema valitud rahvasaadikud on seotud immigratsiooniäriga, kuivõrd IRL on tugevalt hoidnud Eesti immigratsiooni ohje. Ka Valijakompass toob ära IRL-i nägemuse, et sisserännet väljastpoolt Euroopa kultuuriruumi tuleb senisest enam piirata. Seega on poliitikute tegevus erakonnakaaslastele kindlasti suureks pettumuseks parteiideede reetmiseks.

Kuid migratsioon on normaalne nähtus. Eesti vajab ka edaspidi tippspetsialiste ja oskustöölisi, keda Eestis välja ei koolitata või kes majanduslikel põhjustel Eestist lahkuvad.

Lisaks tuleb arvestada ka, et migratsioonikontrolli seadusloome ei ole enam üksnes Eesti pädevuses. Osaliselt tuleb lähtuda ka Euroopa Liidu ühtsest migratsioonipoliitikast ning seadustest. Seega ei ole me päris vabad otsustama, kuidas oma migratsiooni reguleerida, mõningaid teemasid reguleeritakse kõikides Euroopa Liidu riikides ühiselt ja ühtsete reeglite järgi.

Ei saa jätta tähelepanuta ka ülikoolide huvi koolitada välisüliõpilasi, kes toovad uusi ideid ning raha ja elavdavad tudengielu Eesti ülikoolides. Mõningate immigrantide gruppide osas pole suurt valikuvõimalust, kuna Eesti rahvusvahelistest kohustustest lähtudes tuleb need isikud vastu võtta ja neile elamisluba anda, need on siis eelkõige pagulased ja teised rahvusvahelist kaitset vajavad isikud.

Välismaalaste seaduses on piisavalt selgelt reguleeritud elamisloa andmise alused. Parandada tuleks ehk eelkõige elamislubasid taotlenud isikute tausta kontrolli. Schengeni viisa süsteemiga ühinemine andis Eestile ka ligipääsu Schengeni VIS- (Visa Information System) süsteemile, kust võib leida informatsiooni isikute kohta, kellele ei ole võimalik anda Schengeni viisat. IT-riigis, nagu Eesti end reklaamib, ei tohiks andmete kontrolli programmi loomine arvutisüsteemidele eriti keeruline olla. Samuti ehk parandada kodakondsuse ja migratsiooni osakonna sisekorda, kuidas elamislubade puhul isikute tausta kontrollitakse.

Allikas: Päevaleht