Üleriiklikud palgamäärad piiravad liialt ettevõtlust ega luba piisavalt hästi reageerida ühiskonnas ja majanduses toimuvatele muudatustele, leiti Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni koolitusseminaril Zagrebis. Samas on riiklikult kehtestatud miinimumpalka vaja, et tagada üldine maksudistsipliin ja mingidki sotsiaalsed garantiid.

22.–24. septembrini toimus Horvaatias Zagrebis tööandjate organisatsioonide esindajatele mõeldud koolitusseminar, mille teemaks olid sotsiaalsuhted ja palgaläbirääkimised ning ülemaailmse majanduskriisi mõjud nii riikidele üldiselt kui ka sotsiaalsuhetele. Seminaril osalesid Ida-Euroopa ja Balkanimaade riikide esindajad ning selle korraldas Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (ILO). Eestit esindas Ivo Volt Autoettevõtete Liidust.

Seminaril võtsid sõna kõikide osalevate riikide esindajad, kes andsid lühikese ülevaate oma riikide sotsiaalsuhete traditsioonidest ja kollektiivlepingute ning üleriiklike miinimumpalgamäärade läbirääkimistest. Lisaks olid ettekanded ekspertidelt ja konsultantidelt Suurbritanniast, Prantsusmaalt, Šveitsist ja Liibanonist, kes sotsiaaldialoogi kõrval käsitlesid ka makromajanduse teoreetilisi aluseid ning maailmamajanduse üldisi protsesse nii täna kui ka minevikus. Tutvustati eelmiste majanduskriiside tekkemehhanisme, nende kulgu ja mõjusid.

Seminari olulisim teema oli sotsiaalsuhted ja läbirääkimised, sh üleriiklike miinimumpalgamäärade läbirääkimised ja miinimumpalga kehtestamise vajalikkus üleüldse. Kuigi enamik tööandjaid ei pea miinimumpalga kehtestamist eriti otstarbekaks, on valdavas enamuses Euroopa riikidest see siiski määratud.

Osa tööandjatest leiab, et üleriiklikud palgamäärad piiravad liialt ettevõtjate tegevust ega luba piisavalt hästi reageerida ühiskonnas ja majanduses toimuvatele muudatustele. Arvatakse, et ettevõtte või äärmisel juhul sektori tasandil sõlmitud palgakokkulepetest peaks piisama, et garanteerida töötajatele elementaarsed sotsiaalsed tagatised.

Samas tunnistatakse, et riiklikult kehtestatud miinimumpalk on siiski vajalik üldise maksudistsipliini ja vähemalt sellel tasemel seadusliku palga maksmise tagamiseks. Mitmetes riikides kardetakse, et vastasel korral oleks palga n-ö mustalt maksmise tase veelgi suurem ja inimestele pikaajaliste sotsiaalsete garantiide tagamine võimatu.

Paljudes riikides tuleneb üldise miinimumpalga kehtestamine seadusest, mis kohustab riiklikku miinimumpalka kehtestama hoolimata sellest, kas sotsiaalpartnerid seda tegelikult soovivad või ei. ILO seisukoht tundub olevat, et nad soosivad sellist süsteemi. Samas nad rõhutasid, et nad seda arvamust kindlasti kellelegi peale ei suru, vaid see arusaamine peab kujunema ikkagi sotsiaalpartnerite ja ka valitsuse dialoogi tulemusena ja vastavalt sellele otsustatakse, millist süsteemi mingis riigis sobivamaks peetakse.

Lisaks räägiti seminaril ülemaailmsest majanduskriisist ja selle mõjust nii tööandjatele kui ka sotsiaalsuhetele laiemalt. Rõhutati, et isegi kui majandus juba ilmutab teatud elavnemise märke, siis kõrge tööpuuduse tase jääb riike vaevama veel mitmeks aastaks. Vastavalt eelmiste majanduskriiside kogemustele võib prognoosida, et tööjõuturu olukorra taastumine võib võtta aega kuni 8 aastat.