Inglaste tuntud ütluse “It takes two to tango” sõnum on lihtne: mistahes tõsine koostöö või ühine tegutsemine, mida tango tantsimine kahtlemata on, nõuab eelkõige partneri tunnetamist ja temaga arvestamist, kirjutab ametiühingute keskliidu esimees Harri Taliga.

Tangopaarile edu toov põhimõte kehtib rohkemgi kolmepoolse sotsiaalpartnerluse puhul – kas või seetõttu, et kooskõlla on vaja viia kolme partneri tegutsemine. Mõistagi pole see ülesanne kerge, sest kõigil neil on omad huvid, mis võivad olla erisuunalised, kui mitte lausa vastandlikud.

Siiski pole huvide ühisosa leidmine raketiteadus. Ainus vältimatu eeltingimus seejuures on kõigi osapoolte siiras (mitte teeseldud) soov jõuda lahenduseni, mis kõiki rahuldab. Teisisõnu valmisolek ja oskus teha kompromisse, mis toetavad ühiskonna arengut. Eesti kolmepoolsest sotsiaalpartnerlusest rääkides tuleb paraku tõdeda, et viimane positiivne kogemus jääb aastatesse 1999–2002, mil ametiühingute, tööandjate ja valitsuse delegatsioonid panid läbirääkimistel paika sotsiaalkindlustusreformi põhijooned. Tollaste reformide õnnestumist toetas olulise tegurina just arvestamine tööturu osapoolte (ametiühingute ja tööandjate) seisukohtadega, mis tagas konsensuse ja hoidis ära ühiskonda pingestava vastasseisu kujunemise.

Praeguse konflikti põhjustas pikaajalise stabiilsuse tagamiseks loodud sotsiaalkindlustuse allutamine valitsuse päevapoliitilistele huvidele. Sellist sammu pole teinud ükski varasem valitsus, pealegi teadmisega, et sotsiaalpartnerid sellega põhimõtteliselt ei nõustu.

Tõsine probleem. Sotsiaalkindlustusreservide konsolideerimine riigikassasse pole pelgalt tehniline probleem. Tegemist on olulise maksu- ja eelarvepoliitilise otsusega, mis puudutab otseselt nii ettevõtjaid kui ka töötajaid.
Riigieelarve pingelist olukorda arvestades pakkusid tööandjad ja ametiühingud valitsusele konstruktiivseid lahendusi. Kui need sisulise aruteluta kõrvale lükati, ei jäänudki sotsiaalpartneritel üle muud, kui selgelt välja öelda, et nad ei saa vastutada valitsuse ühepoolsete otsuste eest.

Ülalkirjeldatust tulenebki ainus tõhus retsept normaalse kolmepoolse sotsiaalpartnerluse taastamiseks – partnerite huvide mõistmine ja nende seisukohtadega arvestamine otsuste tegemisel. N-ö kurja juureks osutunud töötukassa ja haigekassa reservid tuleb valitsussektorist välja arvata. Võimalusi selleks on mitmeid, konkreetne lahendus peab sündima läbirääkimistelaua taga.

Allikas: Äripäev