See on ebanormaalne, et valitsus surub peale lahendusi, millega ei ole nõus need, kes tegelikult makse maksavad, ütles Marju Lauristin aastalõpuintervjuus Õhtulehele. Võtame viimase näite, kus tööandjad ja töövõtjad läksid valitsusega riidu töötuskindlustuse ja haigekassa pärast.

Kodanikuühiskond toimib ikka altpoolt üles. Euroopa Liit ongi jätnud rahvusriikide otsustada need asjad. Meil on väga ilus kaasamise strateegia, aga sellega ei kaasne kohustust – et kui kodanikuühendused on milleski kokku leppinud, siis erakonnad ja valitsus seda tõepoolest ka arvesse võtavad.

Kui me räägime asjadest, kus maksumaksjad võiks rohkem nõustada valitsust selles mõttes, mis on siis esmatähtsad asjad ja mis ei ole nii esmatähtsad, siis... Väga hea näide, kuidas kodanikuühiskonnast mööda minnakse, oli ka demokraatia arendamise sihtasutuste kava – inimeste käest arvamust ei küsitud, tulid omad poisid kokku ja otsustasid ära.

Niisugune poliitika on vastuolus ideega, et rahvusriik on mõttekas siis, kui rahval on tõepoolest tunne, et selle riigi kaudu aetakse asja, mis tagab sellesama kogukonna kestmise ja enam-vähem inimväärse heaolu.

See ei tähenda, et inimestele peab andma suuri sotsiaalabirahasid. See tähendab, et avalikku teenust – asju, mis tulevad ühistes huvides –, ka otsustakse ühiselt ja parimal viisil.

Kodanikuühiskond on kapillaarne ühiskond. Arutame meie siin teiega asju ja arutavad teised inimesed eri paikades. Küsimus on selles, kus on see kanal, mille kaudu saavad inimesed oma mõtteid selgitada ja nõuda, et neid otsuste tegemisel ka arvestataks. Demokraatlike läbirääkimiste, kooskõlastamiste, kaasamise – kõige selle kanal...

Vaat siin me tuleme küsimuse juurde, kas meil on erakondade või ikkagi rahva riik?

Inimesed ei tohiks valimisi võtta kui mängu, vaid kui võimalust rääkida erakondadega sellest, mida riigis peaks järgmise nelja aasta jooksul tehtama. Ja selle järgi ka valitaks. Mitte ei valitaks plakatite ilu ja teleklippide teostuse järgi, kus tegelikult konkureerivad meediafirmad, mitte erakonnad.