Järgmise aasta riigieelarve on riigikogu kummitempli alt läbi käinud ja seaduseks saanud. Sellega oleks nagu punkt pandud ka vaidlustele töötuskindlustust puudutavate maksude üle, mida tööandjad ja ametiühingud tahtnuksid alandada, valitsus mitte.

Formaalselt küll punkt, ent samal ajal on probleemid lahendamata, töötukassa ja haigekassa nõukogu lõhki ja töövõimetud. Valitsus käis lihtsalt teerulliga üle oma partnereist – ettevõtjaist ja ametiühinguist.
Avalikkuse meeleolusid kajastanud meedia on üsna üheselt asunud valitsuse tegemisi kritiseerima ja kujundanud valitsuse käitumise suhtes negatiivse, tööandjate suhtes positiivse hoiaku. Kui siiski püüaks asju erapooletumalt vaadata, probleemidesse süveneda.

Üks viimaseid jõulisemaid avalikke vastuseise neil teemadel oli "Foorumi" saade ETV-s riigikogu otsuse langetamise eel. Mulle jäi sealt küll loogilisemana, põhjendatumana meelde minister Pevkuri esinemine. See, kuidas ta põhjendas vajadust praegu veel mitte alandada töötuskindlustuse maksu. Majanduse arengukäik on ebamäärane, perspektiivid küllaltki tumedad. Pole saavutatud reservide taset, mida mõni aasta tagasi peeti hädavajalikuks ja milles lepiti konsensuslikult kokku.

Samas pole põhjust arvata, et valitsus nüüd tõepoolest peab silmas tööinimeste huve. Ei ole Reformierakonda ega ka IRL-i tegelikult kunagi ajendanud tegutsema tööinimese huvid. Ilmekas näide sellest on töölepinguseaduse ümber toimunu mõni aasta tagasi. Valitsuse eesmärk on tegelikult suurendada maksimaalselt töötukassa reservi, et see siis usurpeerida ja kasutada riigieelarvega trikitamiseks. Mida ta nüüd ka tegi oma sotsiaalpartnerite tahet ignoreerides.

Siit oleme jõudnud teise vastuoluni: tööandjad ja ametiühingud pole nõus, et valitsus võtaks töötukassa reservid oma võimu alla ja kaoks iseseisva tegutsemise võimalus. Siingi on olukord analoogiline eeltooduga. Tunduvad taas loogilised ja põhjendatud valitsuse mesijutud, et raha peremeheks jääks ikkagi töötukassa, kes saaks raha kasutada vabalt nagu seni, fondide haldamine riigikassa poolt oleks koguni kasulik, tulusam. Ent tegelikult pole ju garantiid, et valitsus homme teisiti ei hakka mõtlema. Meenutagem siingi mõni aasta tagasi juhtunut, kui haigekassal oli masu ajal vaja oma reserve ulatuslikumalt käiku võtta, aga valitsus keelas selle ära.

Niisiis, näiliselt oleks valitsuse tegutsemine nagu loogiline ja põhjendatud, tegelikult kasutatakse seda loogilisust ja põhjendatust demagoogiliselt hoopis muul eesmärgil.

Vaadakem ka vastaspoolt. Ei ole ju mingit põhjust arvata, et tööandjad nüüd järsku on jõudnud arusaamisele: töötajate elu on tõepoolest raske, teeme selle veidi kergemaks, vähendame nende maksukoormust protsendikese võrra. Ei, nad mõtlevad ainult sellele, kuidas oma kasumit selle protsendikese võrra suurendada. Nende organisatsiooni tegevus ainult sellest kõneleb.

Kolmandast osapoolest, ametiühingutest, ma päriselt aru ei saa. Kumb on tööinimesele olulisem, kas võita täna mõnikümmend eurot või mõelda kaugemale ette? Tegelikult on meie majanduse lähitulevik üsna tume. Pole mingit garantiid, et töötus homme jälle kasvama ei hakka. Ja kogemus näitab, et pole siis loota abi ei valitsuselt ega tööandjalt. Kuipalju töötukassa suudab, niipaljule lootust ongi.

Ja veel üks psühholoogiline aspekt. Makse alandada on tükkis lihtsam, kui neid hiljem vajadusel tõstma hakata, eriti rasketel aegadel. Igatahes, nii üheselt, nagu seni, ei saaks seda probleemide pundart mitte vaadata. Et nüüd on paha valitsus neid häid, töötajate eest hoolitsevaid tööandjaid kiusama hakanud. Aga miks need armsakesed tööandjad äkki valitsusega nii vastamisi pöörasid, et enam ühe laua taha istuma ei mahu, on ka probleem, mis omaette järele mõtlemist vääriks. On ju reformerid ja ettevõtjad seni ikka omad poisid olnud.

Ent see, et valitsus lausa kehtivast seadusest üle astub – olgugi riigikogu õnnistusega! – on kindlasti taunitav.

Allikas: Meiemaa